Ettevõtja võtab sama töötajat iga kuu kaheksa korda uuesti tööle

Ehkki nii tööandjad kui töötajad tahavad üha enam, et tööturg oleks paindlikum – näiteks saaks tööaega omavahel kokku leppida, ise tööaega ja koormust määrata - siis seadused seda alati ei võimalda, rääkis Äripäeva raadio saates „Tööandjate tund“ korrashoiuettevõtte SOL Baltics juht Rinel Pius.

„Administreerimistöö paindliku töö reguleerimiseks on sedavõrd suur, et meil on selle peal mitu inimest tööl,“ selgitas ta.

SOL annab tööd enam kui 1000 inimesele, kes töötavad eri kohtades üle Eesti. Enamus neist osalise tööajaga ja suur osa teevad seda teise tööna ehk tööampsudena. Kui ettevõte vormistab kuus tööle umbes 150 töötajat, siis tegelikke inimesi on selle näitaja taga kordades vähem.

„Vahe tekib sellest, et meil on pakkuda tööampse ja töötu võib neid teha kaheksal päeval kuus. Aga meil pole vaja mitte kaheksa päeva järjest, vaid kokku,“ selgitas ta. Niisiis võetakse inimene hommikul tööle, õhtul lõpetatakse tööleping ja makstakse palk. Kaks päeva hiljem võetakse täpselt sama inimene hommikul tööle ja õhtul lõpetatakse leping ning makstakse palk. Ja nii edasi.

„Kuu jooksul tuleb see inimene kaheksa korda tööle ja läheb kaheksa korda ära, nii see 150 lepingut kokku tulebki.“

Kuna aasta jooksul suhtleb ettevõtte värbamisosakond tuhandete inimestega, läheb selle töö tegemiseks tema sõnul palju liigset ja mõttetut vaeva, kuigi vabamat töökorraldust soovivad seejuures nii tööandja kui töötajad.

„Uus põlvkond, kes tuleb tööturule, tahab kindlasti oma elu paindlikumalt korraldada. Nad ei mõtle nii, et asun nüüd sellele töökohale ja käin viis päeva nädalas kellast-kellani tööl. Nad tahavad võtta pikemaid pause, minna vahepeal kuhugi edasi õppima, koguda raha mingisuguseks järgmiseks eluetapiks,“ selgitas tervishoiuettevõtte Meliva juht Marja-Liisa Alop. „Meie enda elud ei ole ju ka nii stabiilsed, et igas eluetapis või aastaajal on samasugune energiatase või tahe pingutada. Päris elu võiks nüüd töösuhetesse ka jõuda.“

Näiteks noorem põlvkond arste ja õdesid oleks tema sõnul valmis töötama kuus kuud intensiivselt selleks, et minna mitmeks kuuks maailma reisima. „Vaatame teineteisele kurva näoga otsa, et me kahjuks ei saa lubada rohkem töötada. Paradoksaalselt võib ta seda lisakoormust mujal võtta, aga meie juures ei või,“ selgitas ta.

Pius täiendas, et korrashoiuvaldkonna eripära on ka see, et see on olnud ja jääb ka edaspidi lisatööks. „Enamus meie inimesi töötavad päristööna kuskil mujal ja teevad meie juures erinevatel põhjustel lisa. Näiteks kasutavad seda võimalust töötud, kellel kolme aasta tagune seadusemuudatus lubab mõnikümmend lisatundi tööampse teha nii, et töötustaatus ei katke. „Meil tööd ju on,“ selgitas Pius. „Seoses inflatsiooniga rõhusime eelmisel aastal sellele, et tule lisatööle. Oled muidu raamatupidajana või meditsiinialal, aga ei pea lisasissetuleku teenimiseks raskele füüsilisele tööle minema – tee oma tööd edasi, paarkümmend tundi meie juures lisaks ja sealt see paindlikkuse vajadus tuleb.“

Viimase kolme aasta jooksul on rida tööõiguse sätted siiski paindlikumaks muutunud. Näiteks lisaks töötutele lubatud tööampsudele lisandus eelmise aasta lõpus iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste, kaugtöö vastutus jaguneb tööandja ja töötaja vahel ning kaubanduses prooviti paindlikku tööaja kokku leppimist muutuvtundide projektiga, mis küll bürokraatia tõttu asjaosaliste hinnangul ebaõnnestus, kuid annab õppetunde edasiseks.

Suuremaid samme takistab muidu paindlikkusele kahe käega alla kirjutava Tööinspektsiooni juhi Kaire Saarepi sõnul astumast see, et kõik tööandjad ei ole eesrindlikud ega hooli töötajast, tema tervisest ja toimetulekust. “Meil on üks kohtukaasus pooleli, kus töötajad töötavad laeva peale 90 tundi nädalas. Tööandja on meiega kohtus, sest ta ütleb, et see on täiesti normaalne ja nad ise tahavad. Kas ikka päriselt tahavad?“ selgitas ta. „Kõik need piirangud on sellepärast tehtud, et me kaitseme kedagi. Antud juhul töötaja tervist.“

Alopi sõnul võib järelevalve vaade ja mulje olla mõjutatud sellest, et tegeletaksegi konfliktsete olukordadega, kuid see pole kogu pilt. „Ettevõtjana tean, et kõik kliendid ei ole heatahtlikud või töötaja kiuslik, aga kui teeksin oma protsesse ja töökorraldust ning klientidele pakutavat nende problemaatiliste järgi, siis oleksin omadega väga suures ummikus,“ rääkis ta.

„Öeldakse, et haamer näeb igal pool naelu. Kui tegeleda igapäevaselt probleemidega, siis võib tunduda, et kõik tööandjad tahaksid oma positsiooni ära kasutada. Tihti on see töötajapoolne soov saada suuremat paindlikkust ja mitte võtta täiskoormust.“ Lisaks pole tema sõnul paljudes töösuhetes tasakaalupunkt enam selline, et tööandja on jõupositsioonil ja töötaja ei suuda enda eest seista. Osalt on seda tinginud ka süvenev oskustega töötajate puudus, mistõttu valivad talendid omale tööandjad ja sõnastavad ootused. Töötaja jõuõlg muutub üksnes kaalukamaks, sest demograafiliste trendide tõttu jääb igal aastal tööturult välja tuhandeid töötajaid.