Elektri üleküllus Rootsi põhjaosas pidi vallandama uue industrialiseerumislaine. Projektide skaleerimine on aga põrganud probleemidele.
- NorthVolti elektriakude “gigatehas” Põhja-Rootsis. Foto: NorthVolt
Ärimees Harald Mixil on enda sõnutsi üks „suur karvane eesmärk“: panna püsti nii palju roheettevõtteid, et kogu maailma süsinikuheide väheneks selle tulemusel 1 protsendi jagu. See Stockholmis resideeruv erakapitalifondide juht on leidnud oma eesmärgi teostamiseks ka ideaalse paiga: Põhja-Rootsi.
Tänu oma arvukatest hüdroelektrijaamadest pärinevale rikkalikule roheenergiale on selle Skandinaavia riigi põhjaosa tabanud sulaselge rohepalavik. Sellesse piirkonda, mida läbib põhjapolaarjoon ja katab suure osa aastast lumevaip, on viimasel ajal rännanud tuhandeid inimesi, et asuda tööle seda energiaküllust ära kasutavates ettevõtetes, nagu akutootja NorthVolt ja H2 Green Steel, mille asutasid Mix ning tema äripartner Carl-Erik Lagercrantz. „See on otsekui Klondike, ainult et kulla asemel on roheelekter,“ ütleb ühe sealse ettevõtte juhtivtöötaja.
Mixi hinnangul nõuab heitkoguste vähendamine sellistes sektorites nagu terase- ja tsemenditootmine, transport ning elumajade kütmine mastaapset „reindustrialiseerimist“, kus suurinvestorid ja hiigelfirmad viiakse kokku ettevõtjate, rohetehnoloogia, riiklike subsiidiumide ja suure hulga taastuvenergiaga.
„Ainus viis planeedi päästmiseks on tõestada, et see on sajandi suurim investeerimisvõimalus. Asi ongi ennekõike investeeringutes: sadade miljardite ja triljonite väärtuses kapitalis, mis vajab mobiliseerimist,“ lisab ta.
Reaalsus on olnud kõike muud kui hõlbus. NorthVolt ja H2GS on tõstnud erakordselt palju kapitali – vastavalt 15 miljardit ja ligi 6,5 miljardit eurot – sellistelt investoritelt nagu Volkswagen, Siemens, Goldman Sachs, Temasek, BlackRock ja üks Ikea sihtasutus, tänu millele kuuluvad need Euroopa kõige paremini finantseeritud eraettevõtete hulka. Mõlema tegevus on aga põrganud suurtele raskustele ja nende tulevane laienemine on tõsise küsimärgi all.
Piiramatu kogus elektrit ja mastaapsed miljarditesse eurodesse ulatuva maksumusega tehased pidid Põhja-Rootsist tegema tõelise tööstuskeskuse. Nii suured tehased tunduvad Rootsi jaoks olevat lihtsalt liiga suured.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”