Piirideta rallimine

“Off-road on liikumine sõiduvahendiga selleks mitte ettenähtud kohas – teelt väljas, ebastandardses kohas või olukorras,” selgitas ala fanaatik Oliver Sults.

See ei pea toimuma autoga ja see ei pea olema looduses, märkis ta. Üks päev nägi ta lastega rannas jalutades, kuidas üks noormees sõna otseses mõttes ukerdas jalgrattaga puude vahel. “Ta oleks võinud sõita tee peal, aga ta eelistas sõita seal, kus kiiresti edasi ei saanud,” tõi ta näite.

Sultsi sõnul hakati autodega off-road'i sõitma kohe, kui autod tekkisid. “Me siin mõtleme, et oleme kõvad kutid, valmistame auto spetsiaalselt ette, et sellega teelt väljas sõita, investeerime suurt raha autosse. Vanasti, kui mehed olid rauast ja muru rohelisem, tehti seda kogu aeg. Siis autoteid polnudki,” selgitas ta.  “Hobusevankri vedamisega oli samamoodi. Ma arvan, et hobune ongi üks kõige vingem off-road-pill, millega saab sumada läbi vee ja kiirelt tee peal liikuda,” märkis ta.Arengumaades kohati veel praegugi paratamatus. “Meie ühiskonnas on see hobi, aga arengumaades, kus pole ikka veel teid või on välja kujunenud rajad, mis tavainimese silmis ei ole teed, on see igapäevane nähtus,” rääkis Sults.

Sults lisas, et off-road'i ei harrastata mitte ainult metsa vahel, vaid seda saab teha ka mõne maja varemete otsas. “Piire pole. Merevees pole ainult midagi teha. Vees liikumiseks on olemas veesõidukid,” nentis Sults. Ometigi saab ka autoga veekogusid läbida. “Inimene on alati tahtnud autodega vee peal sõita ja amfiibautosid on kogu aeg tehtud,” märkis ta.                 

Alaga tegelemise finantspoolest rääkides tõi Sults välja, et maksumus oleneb sellest, millisel määral ja millise liikumisvahendiga ala harrastatakse – kas igapäevaautoga või spetsiaalselt võistlemiseks ehitatud ­autoga. Harrastaja võib endale osta 1000eurose auto ja ajada selle maja taga kraavis upakile, teine äärmus on lasta endale 250 000 euro eest ehitada võistlusauto.

“Mõne jaoks on see töö, mõne jaoks hobi või osa teisest hobist, näiteks reisimisest, mõne jaoks sport,” loetles Sults. Olemas on võistlusklasse, kus on võimalik konkurentsis püsida salongist ostetud autoga, ja võistlusklasse, kus võistlevad ise ehitatud autod, mis peavad teatud turvatingimustele vastama. “Kõige rohkem inimesi tegeleb alaga nii, et käib neljaveolise maasturiga, mis on ostetud igapäevaseks kasutuseks, nädalavahetustel seltskonnaga koos väljasõitudel,” teab Sults.

Meeste värk, mida naised enamasti ei mõista

“Olen väga vähe kohanud naisi, kes siiralt mõistavad vajadust autoga mäe otsa sõita, eriti kui punktist A punkti B saaks jalgsi kiiremini. See on meeste värk,” leidis Sults. “Need naised, keda me off-road'i võistlustel autoroolis kohtame, on erandid. Ma ise ei kujuta oma elu ilma selleta ette,” rääkis ta.

Oliver Sults puutus off-road'iga kokku, kui tema isa Avo Sults võttis ta 1999. aastal kaasa Eesti esimesele ametlikule off-road'i võistlusele – suurele maasturite sügissõidule. “Sealt ma maitse suhu sain,” märkis ta. “See oli lihtsalt äge. Hommikul kell viis olla mingite meestega kuskil metsa vahel, läbimärg, väsinud, külm, üks auto katki, teine kuskil maa all, kolmas külili. See tundus nii ürgne, miski võlus selle asja juures,” meenutas ta esimest kogemust.

“Isale meeldis oma autot ehitada ja parandada,” meenutas ta. Erinevalt isast on mehaanika Oliveri jaoks võõras. “Ma saan aru, millest räägitakse, aga ise midagi välja mõelda või toota, see pole minu jaoks,” rääkis ta.Karm võistlussport

Ruttu muutus peres lihtne ja mõnus hobi spordiks ning hakati käima võistlemas. “Tulemused olid ka üsna head. Isale meeldis mõõtu võtta, või vähemalt aru saada, kas see, mis ta kodus ­auto juures ümber ehitas, andis tulemust. Mina olin nagu õpipoiss, abiline, võistluse ajal kaardilugeja ja vintsimees, kes vedas auto väljatõmbamiseks vintsi ja vajadusel juhendas väljastpoolt, sest autoroolis on vaateväli oluliselt rohkem piiratud kui väljaspool.”

Pärast isa ootamatut surma oli Oliveril vaja otsustada, mis hobist edasi saab. “Sisetunne ütles, et sellega tuleks edasi tegeleda. Nädal pärast matuseid oli esimene võistlus, kus olin ise roolis. Leidsin ühe kaardilugeja, putitasime natuke autot, saime kolmanda koha. Sealt alates läkski asi käest ära,” märkis ta.

Kuna Avo Sults oli üheks Erna Seltsi ja Eesti off-road'i klubi korraldatava iga-aastase Kadri Keerutamise võistluse korraldamisel rajameister, nimetati kuu aega pärast tema surma toimunud võistlus ümber Avo Sultsi mälestusvõistluseks.

Oliver Sults on sarnaselt isaga hakanud tegelema võistluste korraldusliku poolega ning raja ettevalmistusega. “Rasket rada teha on kukesupp, aga teha sellist rada, et see oleks sõitjale põnev, raske ja samas ka läbitav, on raske,” rääkis ta. “Võistlusrada valmistame nii, et käime kohapeal, sõidame seal ringi ja joonistame kaardi peale konkreetse raja,” selgitas ta.

Võistlused, kus midagi pole näha

Võistluseid on erinevaid. On n-ö ringrajavõistlus, mis on publikule hõlpsasti jälgitav, ja orienteerumisvõistlus, kus autod kaovad metsa ära ja vaadata pole midagi. “Off-road'i iseloomustab aeglane liikumine. ­Autode ehitamisel mõeldakse selle peale, et auto oleks hästi kerge ja töökindel, mitte sellele, kuidas võimalikult palju kiirust arendaks” rääkis Sults.

Enamikul orienteerumisvõistlustel on antud loetelu kontrollpunkte, mis tuleb läbi sõita. Kes kõige kiiremini punktid ära korjab, on võitja. Kontrollpunktis on märgistatud tahvel, mille juures tuleb oma kohaoleku fikseerimiseks pilti teha. Mõnikord toimub fikseerimine ka elektroonilise seadmega.

Sults toob näiteks tüüpilise kontrollpunkti: “Punktiks on tiik, mille kohal ripub tahvel. Pildistamisreeglite kohaselt peavad pildi peal olema kontrollpunkt, auto, kõik võistkonnaliikmed, välja arvatud pildistaja, ning üks võistleja peab autost ja tahvlist kinni hoidma,” selgitas ta.

Kuna mälestusvõistlusel ei tohi kunagi tagasi sõita, on väga raske leida tiiki, kus 40 autot saaksid ühest otsast sisse ja teisest välja sõita. “Raske on hinnata, kas tiik kannatab 40 autot välja või mitte. Näiteks võib 30 esimest autot tiigi läbida, 10 viimast mitte, sest tiik võib muutuda nii sügavaks, et hakkab inimeste elu ohustama. Sel juhul on aga võistlus läbi kukkunud, sest võistlejatel on erinevad võimalused,” tõi ta näiteks.

Off-road on sama ohtlik kui seenelkäimine

Off-road'iga tutvumiseks on Oliver Sultsi sõnul mitu varianti. “Kas omal käel näiteks Männiku karjääris, kuhu enamik kohe kinni jääb, või võib sõita eramaadel nii, et maaomanik hakkab jahipüssiga taga ajama,” märkis ta.

Aga on ka võimalus harrastajatega ühendust võtta ja koos  väljasõidule minna. “Esimesel korral ei julgegi inimesed roolis olla, hea meelega istuvad kõrval ja vaatavad,” selgitas ta. Kolmas variant on võistlust vaadata kas publikuna või internetist videotena.Rääkides off-road'i kui hobi eluohtlikkusest, nentis Sults, et see sõltub inimesest endast ja ka sellest, millisel määral ja kus sellega tegeleda.

“Matkal käies, näiteks Gruusia mägedes, kus on kehvad teed, varitsevad samad ohud, ka ilma autota, jalgratta ja sõiduautoga – sõita kuristikku,” selgitas ta. Samad ohud ähvardavad ka perega loodust nautides ja seenele või marjule minnes. “Kehtivad füüsikaseadused ja võivad esineda ettenägematud tehnilised tõrked. Oludega mitte arvestamine võib viia katastroofini, aga seda ka Tallinna tänavatel. Kõige suurem mõju on erinevate õnnetuste juures siiski inimfaktoril,” märkis Sults.

Eesti maastik pakub Sultsi hinnangul off-road'iga tegelemiseks palju võimalusi, kuid mida aeg edasi, seda rohkem lisandub ka piiranguid.Kodumaised võimalused ja piirangud

“Kui sa elad seal, kus on palju lund, nõuab see suuri rattaid, liivadüünidel turnimiseks on vaja võimast mootorit. Eestis on selles mõttes kõike,” nentis Sults. “Elame kohas, kus on võimalik kokku puutuda nii lume kui ka liivaga, põhjatute soodega, mis ei kanna autot,” märkis ta. ­

Ainukesena tunneb Sults puudust sellest, et ei tohi ühestki jõest läbi sõita. “Ühegi veekogu äärde ei tohi autoga minna, rääkimata seal sees sulistamisest,” kurtis Sults.

Autoga tohib tegelikult sõita ainult tee peal, haljasalal sõitmine on keelatud. “Meiegi sõidame põhimõtteliselt teede peal, näiteks metsasihtidel. Kõik sõidud on RMKga kooskõlastatud ja kui mingi sigadusega hakkama saad, on sellel tagajärjed.”

Eestis ei ole ka suuri ägedaid karjääre peale Narva karjääri. “Karjääridel on alati omanikud, enamasti eraettevõtted, kes ei taha seal autosid näha.”Kokkuvõtteks nentis Sults, et sõiduvõimalused kitsenevad, kuna seatakse aina rohkem piiranguid. Ka on võistlusteks kooskõlastuste saamine omaette ­ooper.