Kas IT innovatsioon päästaks Eesti majanduse?

--StartFragment-->

Nüüd on riigi aeg tegutseda, pigistada välja iga viimanegi sent, et suunata see tagasi siseriiklikusse majandusse, et tagada pikaajalises perspektiivis maksimaalne investeeringutasuvus kodanike heaolu osas. Nimetame selle tegevuskava Eesti “Uueks Suunaks”.

Loomulikult peab selline “Uus Suund” tuginema keinsismi põhimõtetel ning põhinema riigipoolt suunatud majandus stiimulitel. Kuid läbi riigi minevate kiirteede rajamisega või ehitus ning turismi äride rahastamisega, ei saavuta me seda.

Edukuse saavutamiseks vajame kõrgepalgalisi indiviide, et nende tarbimise tase omakorda looks mitte rahastatud turgudele uusi töökohti. See peab olema jätkusuutlik kogu aeg. Eesti väikese koduturu puhul tuleb toetuda subsideeritud ettevõtete ekspordi võimalustele

Homsed kiirteed on digitaalsed. Tulevane lisaväärtus on võime pakkuda indiviididele ja firmadele teenust läbi IT-teenuste ja tehnoloogiate.

IT tehnoloogiate ja teenuste kasutamine annab kasutajale kõrge väärtuselisi eelise, vastutasuks tuleb olla valmis kõrgeks hinnaks. IT tööstuse konkurentsivõime sõltub ainult töötajata oskustest ja “know-how’st”. Seega IT-ga seotud äridel on vajadus ja ka võime oma töötajatele maksta kõrgemaid töötasusid.

IT-turg eksisteerib hoolimata loodusvarade kättesaadavusest, tootmisvõimsusest või geograafilisest asukohast. See on ülemaailmne, alistudes ainult infrastruktuuri kättesaadavusele. Virtuaalseks piiriks on ainult kujutlusvõime- ja see kasvab...

Eestil on IT tööstuses väga reaalsed teadmised ja väga spetsiifiline niss: see on IT- tehnoloogiate ja teenuste juurutamine täielikult avalikku sektorisse, läbi e-administratsiooni.

Muidugi on võimalik väita, et Eesti on palju arenenum kasutajana kui tehnoloogiate tootjana, kuigi riik on näidanud võimet ja oskusi kaitsta oma infrastruktuuri ootamatute suureulatuslike rünnakute vastu.

See on tõsi, Eesti võib olla vaid kogenud kasutaja, kuid sellises mastaabis kasutamist ei ole võimalik esile tõsta mitte üheski teises Euroopa liikmesriigis. Selline seisukoht võiks õhutada Eesti riiki oma kogemuste suurendamisele ja uue taseme saavutamisele. Miks mitte võtta juhtpositsioon riigile orienteeritud tehnoloogiate ja teenuste tagamisel?

Seda on võimalik saavutada arendades ning soosides tehnoloogiaid ja teenuseid, mis vastavad ainult Eedsti vajadustele. Seejärel tuleks see kindlustada tugeva rahalise baasiga, tehes lepingud riigiga, mis võimaldaksid eksportida oma “know-how’d” kogu Euroopa Liidus.

Eesmärgiks siin ei ole mitte luua tulevasi “Nokia’id”, siht võiks olla veel kõrgem, luua tulevasi “IBM’e”. IBM on esimene IT firma maailmas, kes alustas oma teekonda riigile tehnoloogiate pakkumisega: esimesi mainframe arvuteid kasutasid ülemaailmselt just valitsused, et teha loendusi ning arvutada makse. See kõik oli võimalik USA valitsusega sõlmitud lepingule, millega saadi algne rahastus ja näide töötavast süsteemist.

Kui vaadelda praegusi ja kavandatud IT- tehnoloogiate vajadusi, võib kindlaks teha järgnevat:

1.) Politiilised vajadused: EL soovib nii turvalisuse kui ka majanduslikel põhjustel eraldada ennast USA tehnoloogiatest, mis tänasel päeval moodustavad suurema osa saadaolevatest, järelikult on see Brüsseli kampaania open-source tehnoloogiate kasutamiseks Euroopa riikide administratsioonis.

2.) Reguleerimis vajadused: kuna tehnoloogia osakaal meie eludes kasvab jõudsalt, ootab “e-kodanik” üha rohkem ja rohkem “e-riigiga” seonduvaid teenuseid. Nagu ka reaalses maailmas on sotsiaalne kooskõla vajalik ning võimalused selleks tuleb leida.

3.) Turvalisuse vajadused: Oma kohustuste täitmiseks toetub riik üha enam tehnoloogiatele. Vajaduse all pean silmas riigi kaitsmist rünnakute eest, ka digitaalne kodanik vajab üha rohkem turvalisust ja kaitset.

Seega praktilisuse seisukohalt peaks Eesti keskenduma nendele valdkondadele ja proovima ellu viia suuremahulisi projekte, mille läbiviiateks on Eesti IT-firmad. Põhieesmärgid peaksid ühtima teiste Euroopa riikide omadega, nagu näiteks:

1.) Kasvatada riigi efektiivsust, kuid samas vähendada kulusid. Parim siht oleks maksudega seonduvad tegevused. Võttes eesmärgiks näiteks indiviidide ja ettevõtete maksukoorma vähendamise, kuid samas maksude kogumise ja pettustega võitlemise kiiruse suurendamise või uute teenuste loomise, millest saaks kasu e-kodanik (tasuta e-õpe näiteks).

2.) Tagada kaitse digitaalsetele kodanikele: tänapäeval on riikidele väljakutseks tasakaalustada vaba juurdepääs Interneti sisule ja pakkuda kaitset üksikisikutele (alates moraali küsimustega nagu alaealiste juurdepääs pornograafiale kuni rahva terviseni nagu näiteks ilma retseptita ravimite ostmiseni).

3.) Pakkuda turvalisust riigile ja indiviidile digitaal maailmas, kus riikide infrastruktuuri haavatavus ning firmade ja üksikisikute vastu toimepandud pettused ja identiteedi vargused on peamisteks väljakutseteks.

Loomulikult selliste “meister IT ettevõtete” arendamist tuleb täiendada nõutud haridusprogrammide loomistega ning rahva sekka viimisega, et meelitada piisavalt palju inimesi nendele ametikohtadele.

Selline digitaalne “Uus Suund” võib väga tõenäoliselt luua “e-buumi”, millest võiks kasu olla kogu riigile, mis omakorda viiks sisetarbimise kasvuni.

Selleks, et see tõesti oleks nii, tuleb rahastamine suunata IT-ga seotud ettevõtetele ning riigil peab olema usaldusväärne innovatsiooni poliitika.

Riik peab tuginema firmadel, kes mängivad ausat mängu, vastates riigi poolsele teenele uute töökohtade loomisega, töötajate oskuste parandamiseks töötajate koolitamisega ning maksude maksmisega, mis tähendab, et majanduskasvu saavutamiseks tuleb lühiajalise tulu saamisele eelistada pikaajalisi perspektiive.

Firmad peavad kohandama oma äritavad, juhtimise ja klienditeeninduse tasemega, mille järele on terav vajadus ning mida Euroopa IT- turu karm konkurents nõuab.--EndFragment-->