Interneti-teenused "vanemliku" kontrolli alla?

--StartFragment-->

Pärast pikki arutelusid tundub, et reguleerimine on üle võtnud vabaduse, eriti mõnes Euroopa Liidu riigis. Mitmed riigid on 2009 aastal välja töötamas seadusi, mis piiravad tegevusi küberruumis. Sellised seadused on suunatud küll erinevatesse sektoritesse, alustades enamus inimeste arvamusekohaselt amoraalsete illegaalsete tegevustega (pedofiilia, narkootikumide müük internetis,..) kuni seaduslike kontrolli all olevate tegevusteni (farmaatsiatooted, hasartmängud, sigaretid...), kuid neil kõigil on üks ühine faktor: erineval määral vastutab Interneti-teenuse pakkuja sisu juurdepääsu ja tehingute toetamise eest.

Toome näiteks 01. Jaanuaril 2009 vastuvõetud Eesti Hasartmänguseaduse, mille täiendavad sätted peaksid jõustuma 01 jaanuar 2010 ning, mille kohaselt interneti-teenuse osutajad kohustavad keelama ligipääsu hasartmängusaitidele juhul kui leheküljel puudub Eesti valitsuse litsents. Kui pakkuja ei teosta järelvalvet, siis loetakse see kaasosaluseks litsenseerimata online hasartmängunduses, iga sellise kaassüü eest karistatakse kuni 40 000 krooni suuruse rahatrahviga. Selliste õigusaktidega kannab Eesti selgelt politsei kohustused Interneti-teenuste pakkujatele üle.

Võime ka tuua näiteks sellise riigi nagu Prantsusmaa, kes on tuntud üksikisikute vabaduse säilitamisega, oma seadustega HADOPI (vastuvõetud) ja LOOPSI (ei kiidetud heaks). Esimesega annab interneti-teenuse pakkujale vastutuse ja volituse keelata kasutajale ligipääs internetile piraatluse korral ning LOOPSI teeb ISP-le (Interneti-teenuse pakkuja) kohustuslikuks blokeerida ligipääsu konfidentsiaalsesse “musta nimekirja” kuuluvatele lehekülgedele, kuigi teine seadus ei jõustunud, näitab see ikkagi riigi püüet saavutada kontrolli interneti üle.

Huvitav on see, et kõik need siseriiklikud seadused on vastuolus Euroopa Komisjoni suunitlusega, mille kohaselt on võrdväärsed interneti vaba juurdepääs ja sõnavabadus.

Ükski valitsus ei saa kehtestada küberruumi sisu piiramise poliitikat, sest see toimib riikidevaheliselt. Seega väljapääs on teha kõik endast olenev, et seada sisse tegijatele piirangud teatud info levimise kohta selle riigi territooriumil. Muljetavaldavaim näide sellisest poliitikast on tuua Hiina näol, kelle piirangutele on allunud isegi Google ja Yahoo, mis näiteks jätavad oma otsingutulemustest välja Hiinat kritiseerivad viited ning otsingu tulemused, mille kaudu protestiaktsioonides osalemise või kodanikuaktiivsuse kohta infot hankida saab.

Interneti-teenuse pakkujad seisavad silmitsi raskete väljakutsetega.

Esimene probleem on kindlasti see, et on ju kõigile teada, et interneti populaarsus on otseselt seotud kasutamisvabaduse ja privaatsusega. Mis juhtub, siis kui avastatakse, et enam ei ole seda vabadust ja, et neid jälgitakse? Mida arvavad kasutajad sellest “vanemlikust” hoolitsusest...

Teiseks, kuidas kavatsetakse rakendada neid nõudeid? Praegu tagab Interneti-teenuse pakkuja ainult kiirtee kasutajatele sisuni ja vice versa. Nüüd aga palutakse neil põhimõtteliselt jälgida liiklust ning paigaldada filtrid nende enda kulul. Näiteks igakord kui Eesti kasutaja tahab veebis hasartmänge mängida, peab Interneti -teenusepakkuja kontrollima, kas sellel saidil on Eesti valitsuse luba. Iseenesest suurendab see tehniliste vahendite kasutamist, seega ka kulusid. Nende väljakutsete mõju on raske ennustada, kuid võime eeldada. Näiteks, “petturitest” Interneti-teenuse pakkujad võtavad turul suurema osa kui “ausad mängijad”, jättes täitmata oma kohustuse jälgida ja piirata. Neil oleks seega pakkuda laiemat vabadust kasutajatele, mis omakorda suurendaks kasutajate arvu ja jälgimisseadmete mitte sisseseadmisest tulenevalt väiksemad kulutused.

Pole vist vaja mainida, et kui järgitakse seda suundumust, siis laiendatakse sellist tegevust lähitulevikus veelgi, mis tahes ebaseaduslikele või piiratud seadustega valdkondadele: aktsiisitooted, muusika ja videode allalaadimine jne.

Mis iganes ka ei juhtuks, nendest seadustest tulenevad lisakulutused kahjustavad rahaliselt Interneti-teenuse pakkujaid ning võivad juhatada nõrgemad pankrotini. Kes sellest täpselt kasu saab ning mis saab internetikasutaja vabadusest, seda näitab lähitulevik.

--EndFragment-->