Venemaa külmades sõdades

Kuigi 1945. aasta kevadel uskusid paljud, et Vene tankid suudaksid soovi korral Atlandi kallastele jõuda, oli kaotus külmas sõjas Venemaale juba selle algusest peale ette kirjutatud. Ja kuigi nüüd ei tule Atlandi kallastele jõudmine enam kõne allagi, on Venemaa suutlikkust teist külma sõda taluda tunduvalt keerulisem hinnata kui siis.

Mõelgem, miks Venemaa / NSV Liit suutis esimest külma sõda kaua aega pidada ja siis järsku enam mitte. Esiteks ei tasu lasta end eksitada juttudest, et NSV Liit oli maailma suurim ja loodusvarade poolest ülirikas riik. Pole ta ju pindalalt kunagi suurem olnud kui pool Briti impeeriumist, rääkimata siis veel kogu ülejäänud maailmast, mis enamjaolt Lääne mõjusfääri kuulus. Niisamuti on mis tahes maavarade peamised ja soodsamad leiukohad kogu aeg asetsenud mujal kui Venemaal. Pealegi ei kadunud Venemaa loodusrikkused külma sõja jooksul kuhugi, neid avastati pidevalt juurdegi.

Teiseks tuleb arvestada, et palju enam kui territooriumi ja rahvaarvu poolest jäi Venemaa Läänest maha oma teadusliku, haridusliku ja tehnoloogilise arengu tasemelt. Kui üksikud tipud kõrvale jätta, on Venemaa alati Lääne-Euroopa suhtes sabassörkija olnud, rääkimata siis veel võrdlusest sõjajärgse USAga.

Tõsi, Venemaa tehnoloogiline areng tegi tänu relvastuse tootmisele suure hüppe ja tema mõjusfäär oli Jalta kokkulepetega tunduvalt laienenud. Kuid lõppkokkuvõttes Venemaale sellest erilist õnne ei tõusnud. Tšehhoslovakkia ja Sileesia kuulusid küll omal ajal maailma tööstuslikult enamarenenud piirkondade hulka, kuid selleks ajaks oli nende tööstus oma endise sära juba kaotanud või purustatud. Ülejäänud Vene mõjusfääri sattunud riigid kuulusid aga selgelt Euroopa mahajäänumate hulka ja loomulikult ei saanud neid ka plaanimajandus järjele aidata.

Kogu teadaoleva ajaloo kestel oli Nõukogude impeerium väidetavalt ainuke, kes ei saanud oma valdustelt mingit tulu peale rõõmu iseenda füüsilise suuruse üle ning sisuliselt pidi oma vasallidele peale maksma. Kui meenutada alles hiljaaegu toimunud vanade sõprade Iraagi, Kuuba ja Põhja-Korea mitmemiljardiliste võlgade korstnasse kirjutamist, siis selles kahelda ei maksagi.

Kuid Venemaa kaotuse põhjus külmas sõjas polnud ilmselt niivõrd ressurssides ja liitlastes, vaid arengu üldises loogikas. NSV Liit oli isoleeritud riik ja isegi siis, kui oleks olnud võimalik näpata ja rakendada kõiki Lääne teaduslikke ja tehnoloogilisi saavutusi, poleks saanud kompenseerida seda eelist, mida ülejäänud maailmale annab seal toimuv koostöö.

Usutavasti just isoleeritus oligi selleks teguriks, miks võidurelvastumise tingimustes 1950. aastatel samuti küllalt kiirelt arenenud Venemaa hiljem teistest järjest enam maha hakkas jääma. Isoleerituse suurim negatiivne mõju on ju selles, et ollakse sunnitud tegema ka seda, mis on kas ebasoodus või mida hästi ei oska, ega saa samal ajal optimaalses mahus teha seda, milles ollakse tugev. Nii saabki madalast efektiivsusest ajapikku norm ja rahuldavat suutlikkust ei omata enam üheski sfääris.

Asetagem nüüd see järeldus tänasesse maailma. Venemaa ei moodusta enam ühte kuuendikku kogu planeedist. Tema alles jäänud liitlased pole sellised, kellest erilist abi tõusta võiks. Samuti ei suuda Venemaa enam ammu kaugeltki kõike hädavajalikku ise toota. Ega siis Lääs ilmaasjata just Venemaa tehnoloogilise isoleerimise nimel pinguta ja Venemaa seda omakorda takistada ei püüa. Venemaa seotus ülejäänud maailmaga ja seetõttu ka sõltuvus sellest on nüüd vähemalt suurusjärgu võrra suurem kui varem. Kuid ka tänane maailm pole enam selline nagu esimese külma sõja ja selle lõppemise ajal. Vahepeal on aset leidnud oma huvisid järgida suutvate maade, eeskätt Hiina ja India esiletõus.

Läänes isolatsiooni sattunud Venemaal ei olnud teist võimalust kui kiirelt, isegi vastu tahtmist, üritada pöördumist Itta. Mida see pöördumine pikemas perspektiivis kaasa tuua võib, saab praegu üksnes oletada, sest määramatust on selles ettevõtmises liiga palju. Kui Venemaa nõrkusi tuntakse suhteliselt hästi, siis Hiina suutlikkust pole viimase veerandsajandi jooksul osatud kunagi kuigi täpselt hinnata. Igatahes on Aasia kõrvalejäämine päris kindlasti mõnevõrra vähendanud sanktsioonide mõju ning seeläbi suurendanud uue külma sõja pikemaks venimise ja isegi kuumemaks muutumise võimalikkust.

Samas ei tasu Euroopal tunda mingit rõõmu selle üle, et nüüd läheb enamik Siberi rikkustest Hiina käsutusse. Ega siis kahte protsenti maailma elanikkonda ja majandust esindav Venemaa neid ebasoodsalt paiknevaid ressursse ise vaja. Samuti poleks nende kasutuselevõtt Venemaal endal niikuinii jõukohane olnud. Küsimus oli ju üksnes partnerite valikus.

Paraku on siin võitjad sõltumata külma sõja tulemustest juba teada. Hiinlastel ja Aasial üldse ei tule Läänega Siberi ressursside pärast enam konkureerida – need tulid neile ise ja oodatust odavamalt kätte ning hakkavad seeläbi Aasia, eeskätt Hiina majanduskasvu ja tehnoloogilist arengut toetama. Kaotajaks on ka Venemaa, kes seni pidas endale soodsamaks partneriks rikast Läänt, kuid nüüd peab leppima tunduvalt vaesemate ja vähem tehnoloogiaid omavate partneritega Idast ning samuti oma projektide väiksema tulukusega.

Eestile aga tähendab selline areng, et Vene turg ei saa ka pärast uue külma sõja lõppu meie jaoks enam endisel kujul taastuda.