Kust see raha tuleb?

Ettevõtjad tunnetavad viimase kahe aasta kogemusest, mida töötasu alammäära ehk alampalga kümneprotsendiline tõus aastas tähendab. See on toonud madalama palgatasemega majandusharudes kaasa tuntava kulubaasi kasvu.

Tarbija hinnatundlikkust arvesse võttes oleme kahvlis. Jõulist hinnatõusu kliendi ostujõud ei luba ja pakutavatele teenustele peale ka maksta ei saa ega taha. Lahendust otsides saab kahjuks pihta seesama töötaja, kelle palka ootustega samas tempos tõsta ei õnnestu. Konkurentsivõime säilitamiseks otsivad ettevõtjad võimalusi tootlikkust suurendada innovatsiooni abil, sh kaasaegsete tehnoloogiliste  lahenduste kasutuselevõtuga.  Madalama palgatasemega inimest see areng aga ei rõõmusta, sest tema töökäsi enam ei vajata.

Nii mitmegi kõvahäälse lubaja vali-mind-retoorikast kipub jääma mulje, et meil tööandja on justkui kurnajast kapitalist, kes ei taha direktori seifis olevast rahakapist korralikku palka maksta. Aga vaat kui lahke riik astub mängu, siis avanevad seifiuksed ja kõigi palk tõuseb kahekordseks.

Iga ettevõtja soovib oma headele töötajatele väärikat palka maksta. Kõige suurem on see soov teenindusvaldkonnas, kus ettevõtte edu sõltub otseselt hästi motiveeritud ja sõbralikest töötajatest. Poliitikute lubadused on selle tõsiasjaga vastuolus.

Sektorites, mis on tööjõumahukad ja kus töötab palju madalama palgatasemega inimesi, on ettevõtete marginaalid pigem tagasihoidlikud. Selleks, et töötasu märgatavalt tõsta, on vaja sama suurt valmisolekut tarbija poolt teenuse eest rohkem maksta, st kõigil peab hästi minema. Paraku majandus meil palgaootustega samas tempos ei kasva.   

Tarbijal on kasulik endalt küsida, kas ta oleks valmis mõne teenuse eest veerandi rohkem maksma. Konkreetsete poliitilisi lubaduste andjatelt tuleb aga küsida, kuidas nad neid lubadusi täita kavatsevad.