Putini „haihtumislugu“ analüüsides võiks kõigepealt paar sammu tagasi astuda suurema pildi saamiseks. Mis tegelikult juhtus? Mis jäi Venemaal tegemata või tehti teisiti? Me ei tea, tõdeb Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas.
- Ahto Lobjakas Foto: Andras Kralla
Millest järeldub: Putini haihtumise probleemid osutavad pigem meile enestele. Putini kadumine tõusis teemaks, kuna ei vastanud meie ootustele ja eeldustele sellest, mida Venemaa riigipea peaks tegema. Selles mõttes pole päikese all midagi uut. Meil on Churchilli tähelepanek vaiba all purelevatest koertest – see, mis viimase kahe nädala jooksul toimus, oli kremlinoloogia jätk digiajastul.
Asja substants ise – suurõukondlik võim ning tema valikute motiivid – on sama vana kui inimkond. Kindlasti tundnuks end eelmise nädala oludes koduselt Hillary Manteli fiktiivsed Henry VIII aegsed londonlased. Sama põhimõtteline kohvipaks, sama edev ennustajate ja klatšijate klass, sama sotsiaalne nõudlus kohvipaksu ja klatši järele.
Kogu sellel non-story'l on heal juhul kolm õppetundi. Esiteks illustreeris ta seda, kui vähe me teame. Üllatavalt vähe – praktiliselt eimidagi – jõudis avalikkuse ette nendest ringkondadest, kus midagi tõesti teati. Üks tähelepanuväärne aspekt kogu loo juures oli ka teiste juhtivfiguuride Putiniga samaaegne taandumine avalikust elust. Kõige kõrgemaks kontaktpinnaks jäi Putini pressisekretär Dmitri Peskov.
Teiseks, mis iganes võimuvõitlused Kremlis toimuvad, pole neis ruumi apelleerimisele avalikkuse poolehoiule või toele. See tähendab, et Venemaa poliitika võimaliku muutumise potentsiaal on paleepöörde puhul kaduvväike.
Kolmandaks: Venemaa poliitika on faasis, kus tal puudub vajadus demokraatliku legitimatsiooni järele. Mis aga ei tähenda, et Kreml ei vajaks rahva tuge. Legitiimsust vajab iga võim. See, kuidas poliitiline legitiimsus töötab tänasel Venemaal, näitab, et Putini kadumine avalikult vaateväljalt pole reaalne probleem – ta on TVs kergelt retušeeritav „konservide“ ja muu sellisega. Muutustel ilmselgelt puudub sotsiaalne tellimus. Riigi probleemide süvenedes – Venemaa majandus kahaneb sel aastal 4% – kasvab legitimatsiooni loomise vajadus ja demokraatia puududes jääb patriotism: jaht sisemisele vaenlasele ja/või edasine väline agressioon.
Läänemaailma (ja Eestigi) vaatepunktist on ainuke, millega on mõtet ratsionaalselt arvestada, mitte Putini ja teiste Kremli asukate kujuteldav hingeelu, vaid reaalne poliitika. Kuna läbirääkimiste mõte Kremliga on usalduse puudumise tõttu kadumas, jääb katse-eksituse meetod. See on ka taust, millelt räägitakse sanktsioonidest ja teistest valikutest, sh sõjalised jõudemonstratsioonid.
Toimetatud intervjuu põhjal - toim.
Seotud lood
Tundlikke kliendiandmeid omavad advokaadibürood on küberkurjategijate pidevas huviorbiidis, mistõttu nõuab advokatuur, et küberturvalisus oleks tagatud kõrgeimal tasemel. Et nõuded saaksid täidetud ka päriselt ning ka töötajate teadlikkus tõstetud, on mõistlik kaasata oma ala spetsialistid, usub advokaadibüroo TARK juhtivpartner Tanel Tark.
Enimloetud
5
Kahjum parandati suuremaks
Hetkel kuum
Kahjum parandati suuremaks
Berkshire Hathaway kontol seisab rekordiline summa
Tagasi Äripäeva esilehele