Ahne kaupmees ja vaene toidutootja

Konjunktuuriinstituudi hiljuti toidutööstusettevõtetes läbiviidud küsitlusele vastas 59% ettevõtjatest, et on kokku puutunud ebaausate kaubandustavadega. Tulemus paneb siinsed kaupmehed end ebamugavalt tundma. Kas selleks on tegelikult põhjust?

Kaupmeeste liidu seisukohalt on uuring ühepoolne. Püütakse vastandada tootjat, tööstust ja kaubandust ega arvestata turul toimivaid mõjutegureid. Kindlasti on igapäevatöös kõigil toidukaupade tarneahelas osalejatel võimalik protsesse paremini juhtida ja koostööd paindlikumalt korraldada. Tarneahela funktsioneerimisel peamiseks probleemiks täna see, et tootmisettevõtjad ei näe tarneahelat kui tervikut, vaid iga lüli ja ettevõtet eraldi. Pealegi on raske murda umbusklikku ja mõnevõrra vaenulikku suhtumist kaupmeestesse, kui avalikkuse ees jäetakse hinnakujunduse puhul arvestamata kolme määravat komponenti: toidukaupade käibemaksumäär, põllumajandustoetuste osakaal ja siinse turu suurus.

Tarbija on tarneahela keskpunkt – sellega tuleb arvestada nii tootjatel kui kaupmeestel. Jaekaubandus on viimane ja kõige nähtavam lüli ahelas, mis koosneb põllumeestest, toidutöötlejatest, hulgi-, logistikafirmadest. Jaekaubanduse rolliks on klientide vajaduste rahuldamine, kuid see saab toimida vaid tarneahela kaasabil ja nende hindadega, mida tarbija soovib ja on võimeline maksma.

Tarneahelas toimuva koostöö üheks oluliseks märksõnaks on ka konkurents. Konkurentsivõimeline turg toob kaasa rohkem valikuid ja uuendusi, parema kvaliteedi ning suuremad soodustused. Konkurentsist tulenevalt püsivad juurdehindlused toidukaubanduses 18-20% juures ning sellega kaetakse kõik tööjõu-, rendi-, turundus-, kaardimaksete, turvalisuse tagamise, kaubakadude jm seotud kulud. Vastupidiselt tööstussektorile on jaekaubanduse kasumimarginaalid 1-2% juures, toidutööstuses aga 5-10% tasemel.

Mina toodan, miks te ei müü?

Diskussioon toidukaupade jaeketi sortimendi pääsemise üle ei taha vaibuda. Mina toodan, miks te ei müü – see on tuttav küsimus, millele vastamine eeldab paraku kaubanduse põhiülesannete ja põhimõtete selgeks saamist. Teisalt aga kuuldakse väidetavalt ähvardusi toote sortimendist väljaviskamise kohta. Igal aastal tuleb Eesti turule 17-20 000 uut toidu- ja esmatarbekaupa ehk keskmiselt nädalas 300-400 uut toodet, kaupluse sortimendis on aga 1000 kuni 20000 erinevat toidu- ja esmatarbekauba artiklit.

Kaupluste sortimendis tehakse muutusi kaubakategooriate lõikes süvaanalüüsi, turu-uuringute jmt alusel, mis kajastavad lõpptarbija valikuid vastavalt sortimendi muutmise ajakavale. Toidukaupade sortimendis eelistatakse suuresti lähtuvalt tarbijate ootustest ennekõike kodumaiseid kaupu. 2013. aastal suurenes kodumaise toidu osakaal rahalises käibes 6 protsendipunkti võrra, 56-lt 62%le. Siin eriti olulist siseturu suurenemist ei saa prognoosida, sest TNS Emori andmetel on jaekettides rahalises käibes kodumaise piimatoodete osakaal 81%, piima osas 90%, kohupiimal 90% , leival 96%, keeduvorstide, viinerite ja suitsuvorstide osas 92%. Mõõdukalt kontsentreeritud jaeturul nagu seda on Eestis, ei ole tõendeid, et jaemüüjate läbirääkimispositsioon võrreldes tarnijatega viiks toidukaupade väiksema valikuni ja uuenduste vähenemiseni. 

Lepingud karistavad?

Arvestades jaekettide kaupluste arvu, sortimendis olevate kaupade nimetuste arvu ning tarnijate arvu (300-600) sõlmivad jaekaubandusettevõtjad tarnijatega lepingud. Viimasel ajal on tõstatunud ka küsimus, kas tarnelepingu tingimused on selleks, et koostöö toimiks – või hoopis tootja/tarnija karistuseks? Nii Eestis kui ka teistes riikides on kasutusel nn tüüplepingud, mida vajadusele vastavalt kaubagrupi iseärasustele täiendatakse ja muudetakse. Jaekaubandusettevõtted on Eestis avatud 7 päeva nädalas ja tarbija ootab kauplustelt katkematut varustatust, katkestustele reageeritakse valusalt. Seetõttu peavad jaekaubanduse tarnelepingutes olema selgelt sõnastatud, mida tehakse ettenägematutet olukordade (lumetorm, liiklusõnnetus, elektrikatkestus) puhul või ka siis, kui kaup ei jõua kauplusesse tootjast/ tarnijast tingitud põhjustel. Üldiselt on koostöö toidutööstuse ja kaubanduse vahel hea, kitsaskohti tuleks analüüsida juhtumipõhiselt ja mitte üldistada kogu sektorile. Jah, lepingutingimused on täpsed, aga ka vastutus kliendi ees suur.

Ettevõtjatevahelise koostöö aluseks on avatud suhtlemine, valdkonnaalased teadmised, korrektne infovahetus, turuanalüüsid jms, mitte aga pidev vastandamine. Tootjatel koos kaupmeestega tuleb keskenduda tarneahela erinevate lülide töö ja omavahelise koostöö parandamisele. Kaupmeeste liit valmis koostöös teiste sektorite esindusorganisatsioonidega välja töötama ja juurutama toiduainete tarneahela häid kaubandustavasid.