Eestlaste rahvusliku enesekindlusega on lood nii kehvad, et me oleme valmis nõudma teistelt rahvastelt folkloori ärakeelamist – kui peaks selguma, et me seal ülearu heas valguses ei paistagi.
- Vilja Kiisler Foto: Andras Kralla
Sest nimelt rahvakultuuri osana võiks käsitada rahvuste pilkenimesid, mida naabrid üksteisele jagavad. Sääraste tögavate pilkenimede rohkus on enamasti läheduse tunnus: mõelge järele, mitut eestikeelset hüüdnime teate venelaste ja mitut – näiteks – mehhiklaste kohta. Mida lähedasemad suhted, seda rohkem ühist nalja, omavahelist tögamist ja aasimist.
Helsingin Sanomate toimetuses märgati õigesti, et sellal kui eestlased soomlasi üsna üksmeelselt põtradeks kutsuvad, pole soomlastel eestlaste kohta üht ja läbivat pilkenimetust. Toimetus tegi ettepaneku need teada saada ehk algatas sisuliselt tänapäevase folkloorikogumise.
Siinpool lahte aga võeti säärase puhtkultuurilise algatuse peale kõige kõrgemal tasemel riiklikult solvuda. President Toomas Hendrik Ilves valas oma pettumuse välja Twitteris, tema endine nõunik Iivi Anna Masso aga diagnoosis rahvustevahelise vaenu õhutamise ja teatas koguni, et tundis end isiklikult solvatuna.
Eestlaste solvumiskultuuri alged asuvad ilmselt sügaval. Kes tahab, võib põhjusi otsida „seitsmesaja-aastasest orjaajast“, millest hakatakse soiguma veel tänapäevalgi, kui ollakse mõnes muukeelses seltskonnas natuke alkoholi tarbinud ja lauas istub näiteks sakslasi. Venelastega on kah vanad sotid, teadagi. Soomlastega seostuvad omad kompleksid, suur vend on meist ikka rikkam ja vabam olnud, ometi pole see meid kunagi takistanud nende üle naermast.
Soomlaste reaktsioon oli kiire. Mõne tunni jooksul laekus solvujarahva hinge paitav vabandus ja folklooriküsitlus võeti maha, enne kui hõimuvendade vahel rahvusvaheline skandaal hoo sisse sai. Meie võiks nüüd omalt poolt vastata sellega, et palume andeks kõigi rahvaluulekogude pärast, mis meil on: päris kindlasti leidub seal ebakorrektse rahvustevahelise suhtluse näiteid. Võiksime teha avalduse, et kahetseme kogu kultuurilist pärimust Hurdast ja Eisenist peale. Ja äkki hakkame tagantjärele solvuma ka näiteks Henriku Liivimaa kroonika pärast? „Laula, laula pappi“ näitab selle maa kunagisi asukaid ju jõhkarditest piinajatena. Pealegi, papi tulel küpsetamine ei riiva ju ometi mitte ainult rahvuslikke, vaid ka usulisi tundeid.
Kuni kogu rahvaluulet pole andeks palutud, tohivad peale põtrade meid jänesteks ja vatipüksteks kutsuda ka tiblad ja kuuevarbalised.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.