Laenata võib vaid siis, kui on suur eesmärk

Võlg on üks ettevõtluse nurgakive. Enamiku majandusteooriate kohaselt on võlg kapitalimahutusega, mis eelduslikult toob tulevikus rohkem raha tagasi, kui esialgu sisse pandud. Aga sel hetkel, kui võõrkapitali hakatakse kaasama investeeringute asemel jooksvateks kuludeks, võime juba rääkida pankroti tunnustest.

Millised siis on need kuldmuna mõõtu taristuprojektid-investeeringud, kuhu kibeletakse nii hirmsasti võlgu võtma? Kas järgmine sohu ehitatud 15 km maanteetrass või Saaremaa rippsild? Kui sentimentaalsed väärtused kõrvale jätta, siis ei ole võlalembeliste inimeste suust kuulda olnud ühtegi mõistliku plaani, mida saaks nimetada klassikaliseks investeeringuks.

Argumentatsioon suunata laenuraha suurtesse taristuprojektidesse töökohtade loomise eesmärgil viib tegelikult ainult kapitali koondumisele kindlatesse sektoritesse. Rahakraani  kinnikeeramise korral tekitab see veel rohkem probleeme, kui neid enne oli. Sealjuures tuleb arvestada, et järgneval kümnel või kahekümnel aastal on riigil võla tagasimaksete võrra vähem riigieelarves kulutada (st tuleb küsida,  millistest hüvedest oleme järgneval kümnendikul nõus loobuma). Seetõttu tuleks tavapäraseid infrastruktuuri- või muid projekte finantseerida maksutuludest või siis minimaalse võlaga.

Arvestades vähenevat sündimust, euroraha vähenemist ja juurde tekkivaid pensionäre, ei tohiks Eesti võlgu võtta. Juba praegu näitab eelarve maht tulevikus negatiivset trendi, mis tõmbab järgnevatel perioodidel ilmselt riigieelarvet veelgi koomale.

Kui väikekodaniklust vaatevinklist võiks isegi sellest kibelevast tungist laenu võtta aru saada, siis projektideta, mis hakkavad ka tulevikus selgelt midagi tagasi tootma või mis lahendaks mingi põletava sotsiaalse probleemi, peaks valitus laenu võtmise vajalikkust väga hoolikalt kaaluma. Võlg ei ole iseenesest halb, pigem tuleks läbi mõelda kulutused.

Investeeringud, mille tarbeks tasuks laenu võtta, peaksid olema strateegilised ja kätkema endas visiooni, kuidas suurendada riikliku rikkust ja heaolu. Vaevalt kiirendaks neljarealiste teelõikude ehitamine  või muu taoline investeering hüppeliselt kaubavahetust või soodustaks muul moel ettevõtlust. Pigem meenutab see sihipäratut rapsimist.

Kui me räägime lisandväärtuse suurendamisest või ekspordi kasvatamisest, siis tuleks mõelda sarnaselt kunagise tiigrihüppega. Kas meil oleks reaalseid strateegiaid ja projekte, mis kasvataksid ettevõtluses lisandväärtust? Kas on selliseid infrastruktuuriobjekte, mis soodustaksid oluliselt ekspordikasvu  või muudaksid eksportimise efektiivsemaks? Kas me saame muuta avaliku sektorit õhemaks? Kas meil on projekte, kuidas luua innovatsiooni?

Kui taandada põhimõte indiviidi tasandile, siis selle asemel, et laenuraha eest vahetada välja uuema seeria plasmateler, peaks laenu tark kasutamine eelduslikult suurendama ka tuleviku reaalset sissetulekut. Meil peab olema väga põhjendatud eesmärk, mille nimel loobume järgnevatelt aastatel teatud osast avalikest teenustest.