Ettevõtja, hakka Eesti Sorosiks!

Kui Avatud Eesti Fond 25 aastat tagasi filantroop George Sorosi toel asutati, oli meie üleminekuühiskonnas nii palju probleeme, et isegi eesmärkide püstitamine kujunes väljakutseks. Meil oli nägemus – toetada Eesti kujunemist läänelikuks avatud ühiskonnaks. Seda, kuidas ja mida toetada või algatada, otsustati nii tollal kui otsustatakse täna Eestis. Keegi, ka mitte Suur Rahastaja Suure Lombi taga, pole seda meile kunagi ette kirjutanud. Ometi on Sorosi rahaliselt mõõdetav panus Eestis tänaseks üle 40 miljoni euro, endises idablokis tervikuna ligi 2 miljardit eurot. 

Taasiseseisvumise järel on Eestis sirgunud uus põlvkond otsustajaid ja ettevõtjaid, kes on näinud vaba maailma lähemalt kui ükski varasem. Osalt just seetõttu mõistame täna paremini, kuidas filantroopiaga tegelemine ühiskonda kujundab ja rikastab.

Kõige lihtsam on panustada käegakatsutavasse – haiglaaparaatidesse, lasteaiaruumide remonti või spordivõistlustesse. Sotsiaalselt vastutustundlike tegutsejate hulk on kasvamas, annetatakse agaramalt heategevuskampaaniatesse ning kasvanud on ka vabatahtlik tegevus.

Ettevõtja saab luua tulevikku

Kuid see ei ole see ainus viis probleeme lahendada. Edukatel ettevõtjatel on käes hoovad, millega nad saavad kujundada ühiskonda. Neil on võimalus panustada ühiskondlike muudatustesse, mis ei too nädala, kuu või aasta pärast raha tagasi, kuid vormivad keskkonda, milles nii ettevõte kui tema juhid ja töötajad toimivad. Olgu selleks erinevuste austamine, sotsiaalne õiglus või tugev kodanikuühiskond, kuid kindlasti ka kaasav poliitika. Aastate jooksul olen korduvalt vestelnud ettevõtjatega, kelle suurim etteheide võimukandjatele puudutab just kaasavat poliitikakujundamist. Ja see nõuab pikaajalist pühendumist.

Veebruari lõpul otsiti Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil vastust küsimusele, kes julgeb Eestit reformida. Liidu volikogu esimees Jüri Käo rääkis paigalseisust, mis on selgelt tuntav paljudele ühiskonnagruppidele: ettevõtjatele, tööinimestele, arvamusliidritele, ajakirjanikele.

Kes julgeb rahastada?

Aga kes julgeb nendesamade protsesside elluviijaid rahastada? Kas ettevõtja julgeb rahastada sotsiaalselt tundlikke teemasid, mis võivad ühiskonda pikemas perspektiivis küll ühendada, kuid lühemas lõhestada? Kus kaalukausile asetuvad sageli inimõigused ja ärihuvid, kus korruptsiooni vastu võitlemine tähendab ka tagatoamängude läbipaistvamaks muutmist? Kus sotsiaalse õigluse poole püüdlemine on väärtus, millesse peab suhtuma empaatiliselt väljaspool rahaloogikat?

Eestkoste- ning huvikaitse teemasid on ka avalikkuse ees kordades keerulisem selgitada ja “maha müüa”. Mida ütleb näiteks sõnapaar “avatud valitsemine”? See kõlab üsna õõnsalt. Ometi on viimased kolm aastat Avatud Eesti Fondi juures käinud koos paarikümnest Eesti organisatsioonist koosnev ümarlaud, sh Teenusmajanduse Koda, e-Riigi Akadeemia, poliitikauuringute keskus Praxis, kes on teinud konkreetseid ettepanekuid, kuidas riigivalitsemist kodanikule lähemale tuua.

Või järgmisena - kaasav eelarvemenetlus. AEF alustas teema tutvustamist aastaid tagasi, nüüdseks pakutakse reaalset osalemisvõimalust Tartus ja Viljandis. Nahkne on ka sõnakolmik “Kaasamise hea tava”, mis kinnitab, et valitsusasutused kaasavad huvirühmi ning avalikkust otsuste kujundamisse. Selle, iseenesest mitte seaduslikult siduva dokumendi vastuvõtmiseks kulus 6 (sic!) aastat.

Ka võiksid ettevõtjad olla iseäranis huvitatud, et vabaühendused oleksid aktiivselt ja teadlikult Euroopa Liidu vahendite planeerimisse ja kasutamise järelevalvesse kaasatud. Eesti osa järgmise 7 aasta eelarves on 5,89 miljardit eurot ja protsessist kõrvalejäämine oleks lubamatu.

Autor: Mall Hellam