Äkki on sul lihtsalt liiga väike?

Eesti Energia uus juht Hando Sutter  arvas eile, et ei tea, kas ühiskond on ikka palkade avalikustamiseks valmis. Sest et niipea, kui mõni jälle kuskil mõne numbri teada saab, tabab ühiskonda hullemat sorti vihalaine, õiendamist ja tänitamist jätkub kohe mitmeks päevaks. Ja kuna selline asi teeb kõrgema palga saajatel tuju pahaks – mõelda vaid, kogu eesti rahvas ei armastagi neid! – siis on võib-olla ikka parem, kui kõik see mees kõiki palku teada ei saa.

See on iseenesest tähelepanuväärne mõtteviis. Palgad, sissetulekud, maksud – olgu avaliku või erasektori omad – on iseenesest informatsioon. Sisuliselt ütles riigifirma juht Sutter, et leidub informatsiooni, millele ühiskonnal on parem mitte ligi pääseda, sest kui ta selle teada saab, siis ta läheb kurjaks. Sellepärast on tema meelest parem lihtsalt omavahel arutada, missugused need palgad peaksid olema ja missugused mitte – noh, lihtsalt niisama, umbes. Huvitav, missugust liiki informatsioonile võiks selline suhtumine veel laieneda?

Tallinna Sadama juht Ain Kaljurand arvas ka, et tuju võib kehvaks minna, kui palgad letti löödaks. Peale tusa võib palkade avalikustamine tema sõnul põhjustada valesid tõlgendusi: vahite teie seda numbrit ja aru ei saa, miks tema selline on. Aga vaat seda, miks tema selline on, meie teile ometigi seletada ei viitsi – ja tegelikult on see teie jaoks liiga keeruline ka. Sellepärast korrutatakse ühtelugu, et ühiskond pole palkade avalikustamiseks valmis, ja seda annab korrutada kuni viimsepäeva laupäevani, sest et pole ju võimalik paika panna, millal eesti inimene sinnamaani on arenenud, et talle võib neid numbreid näidata.

See pole jutt ega asi. Ei kuku see taevas maha midagi, kui Hando Sutteri palganumber jälle kokku rehkendatakse ja lehes ära avaldatakse. Sandor Liive ja kõigi teiste riigifirmade juhtide omad on igal aastal välja arvutatud. Noh, mõni imestab tõesti igal aastal silmad krilli ja suu viltu, kuigi minu meelest on elementaarne, et Eesti Energia juhile tuleb korralikult palka maksta. Ja sellega tuleb lihtsalt leppida, et mõni neist, kes ise elu seeski Eesti Energia juhiks ei saa, korraks kadedusehoo üle elab. Millegipärast kahtlustan ma, et üldjuhul ajab inimesi tigedaks see, kui nende eest midagi varjata tahetakse, mitte see, kui neile midagi ausalt ja otse teada antakse.

Ühesõnaga, riigisektoriga on selge nagu seebivesi, seal ei ole üldse midagi arutada. Rohkem nagu elementaarse hügieeni küsimus. Aga siis tuleb pankur Peeter Koppel ja ütleb jälle, et erasektori puhul unustage ära, palganumber olevat tema ja tööandja vaheline asi. No ma küll ei usu, et maailm teist pidi ringi käima hakkaks, kui me pankurite palgad teada saaksime. Äkki võib juhtuda hoopis see,  et need numbrid pole põhjamaiste kolleegidega suurusjärgugi poolest võrreldavad, ja no siis on muidugi ebameeldiv, kui leht peaks need kõrvuti ära trükkima.