Miks tegelikult koondatakse?

Olulise erinevusena 2009. aasta koondamistest näib, et praeguste koondamiste taga on pigem soov tootmist tõhustada ning kapitali suurendada ja teadmisi parandada, kui pelgalt nõudluse kahanemise tõttu tootmismahtu vähendada.

Kõige suurem surve palkadele on palgajaotuse madalamas otsas, kus tööpuuduse vähenemisest tingituna muutub töötajate palkamine järjest keerulisemaks. Seda illustreerivad esimese poolaasta tööstusbaromeetri tulemused, mille andmetel piirab tööjõupuudus tootmist kõige teravamalt just madala palgatasemega harudes, mis kaotavad töötajaid suurema tootlikkusega harudele. Normaalses majandusolukorras peabki nii olema: taimed kasvavad päikese poole ja töötajad liiguvad sinna, kus rohkem makstakse. Sügavam probleem tekib siis, kui suurema tootlikkusega töökohti tekib juurde aeglasemalt, kui väiksema tootlikkusega töökohti kaob.

Väiksema lisandväärtusega töö võib kaduda, kui oodatakse, et alampalk tõuseb kiiresti. Kartes, et palgatase lähiaastatel tõuseb, loobub osa ettevõtteid tõenäoliselt juba praegu kasina lisandväärtusega segmentide arendamisest. See paneb proovile ka haridussüsteemi: tuleb teha kindlaks, kas tulevaste töötajate hariduslik ettevalmistus on selline, millega oleks tulevikus üldse võimalik üle miinimumpalga teenida. 2013. aastal leidus küllalt selliseid kutseõppe erialasid, mille viimase seitsme aasta lõpetajate töise tulu mediaan oli lähedane tasemele, milleni miinimumpalk lähiaastatel tõsta soovitakse.

Meid mõjutab tootmise kallinemine Lääne-Euroopas

Viimase viie aasta jooksul oleme harjunud uudistega, et Lääne- ja Põhja-Euroopa ettevõtted kolivad oma tootmise Ida-Euroopasse. Lääne-Euroopas paiknevate lõpptoodete tehaste sulgemine võib aga tähendada ka seda, et kogu tootmisahel kolitakse Aasiasse. Näiteks 2007. aastal lõpetas oma tegevuse Eestis Nolato, mis valmistas mobiiltelefonide detaile Euroopa Liidus paiknevatele tehastele. Tootmisahela viimase lüli konkurentsivõime kaotus Hiinale ja pankrotistumine tähendas, et tootmine tuli lõpetada ka muidu elujõulistes Eesti tehastes.

Sarnaselt Eestiga on Saksamaal palgad kasvanud kiiremini kui tootlikkus. Saksamaal kehtestati ka alampalk. Seetõttu on praegu olemas teatavad ohumärgid, kuid Euroopas siiski ei muretseta, et palgakasv viib tasakaalustamatuseni. Euroopa tootmisahelate (hindade) konkurentsivõimet toetab odavnenud euro.

Tootmise keerukamaks muutumine on majandusele pikemas plaanis vajalik. Sotsiaalkulutuste kasvu ja suure tööpuuduse vältimiseks peab aga tööpoliitika olema piisavalt paindlik, et pakkuda ümberõppevõimalusi ja toetada koondatute kiiret naasmist varasemast suurema tootlikkusega valdkondadesse. Eesti on viimastel aastatel olnud nendes küsimustes edukas: pärast kriisi on tööpuudus Eestis vähenenud kiiremini kui teistes riikides.

Lisaks tööpoliitikale võivad koondamised panna proovile ka regionaalpoliitika. Tootmise kontsentreerimine tänapäevasema sisseseadega üksustesse tähendab sageli seda, et tootmine koondub keskuste lähedale. Näiteks Leibur teatas, et sulgeb tootmise Tartus ja on nõus võtma osa inimesi tööle Tallinnasse. PKC sulges tehase Haapsalus ja palkas inimesi juurde Harjumaal. Fazeri järelejäänud tehas asub aga hoopis Riia lähedal.

Viimase tõuke koondamisteks võisid anda Venemaa probleemid

Möödunud aasta sügisel ennustasin, et Vene sanktsioonid võivad mõjutada kuni 2000 töökohta, kuid tõenäoliselt on sanktsioonide mõju olnud siiski väiksem. Sanktsioonidega ei tohi aga segamini ajada Vene majanduse üldist nõrkust, mis on mõjutanud nii vahendusega tegelevaid harusid kui ka tööstussektori ettevõtteid.

Ericssoni kahaneva tootmismahu puhul on räägitud Põhja-Ameerika mobiilifirmade väikestest investeeringutest, kuid ka Ericssoni tellimuste vähenemist saab osaliselt seostada Venemaaga. Vene tolli statistika näitab, et 2014. aastal kasvas Venemaal Eesti päritolu sideseadmete import ning aasta lõpus vähenes see järsult. Eesti ekspordis need tehingud ei kajastu, kuid Eestis toodetud seadmeid võidi Venemaale importida läbi teiste riikide.

Tootmismahu langus Ericssonis vähendab eksporti

Ericssoni tegevusala eksport moodustas möödunud aastal kaupade ekspordist 14,8% ja import 11,9%. Seega avaldaks Ericssoni tegevuse vähenemine otseselt mõju Eesti kaubandusbilansile. Mõju jooksevkontole ei oleks aga nii märkimisväärne kui mõju kogu ekspordile, sest impordi suure osakaalu tõttu on kohaliku lisandväärtuse osa ekspordis väike. Kogu Ericssoni tegevusala lisandväärtuse osakaal Eesti SKPst oli 2014. aastal 0,8%. Koos teiste harude ettevõtetega, mis Ericssoni tootmisahelasse panuse annavad, võis Ericssoni tegevusala mõju Eesti SKP-le jääda ligikaudu 1% juurde.

Kui majanduse struktuur muutub, on teatav koondamiste hulk vältimatu ja lühikest aega võib see tekitada majanduses lisaprobleeme. Seetõttu tuleks vältida sekkumist, mis koondamiste arvu ennatlikult kasvataks, ning lasta turul toimida.

Autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.