Saatuslik viga

Isegi kui Jaak Aaviksoo peaks tehnikaülikooli rektoriks jääma, osutub otsus selle kohale kandideerida saatuslikuks valearvestuseks. Süljeplekk jääb Aaviksoo kuuereväärile igal juhul, tõendagu DNA-proovid tagantjärele kas või seda, et üksteist miinus neli on kaheksa ehk kaks kolmandikku häältest, mis äravalimiseks tarvilik. Iroonilisel kombel ei huvita Aaviksoo enda DNA siin kedagi. Poliitikast pagenute karmasse kipub kuuluma, et subjektidest saavad kiiresti objektid.

See on vähemasti teine saatuslik valerehkendus Aaviksoo karjääris, milles kohtuvad Eesti madalmaastikul harva esineval viisil akadeemiline maailm ja poliitika. Esimene oli siis, kui Aaviksoo otsustas liituda Isamaa ja Res Publica Liiduga. Seatud siht oli kõrge: saada erakonna esimeheks. Väljastpoolt tulijana ei tundnud aga Aaviksoo erakonnas valitsevaid jõujooni kuigi hästi. Nii avalikkuse kui ka ehk isegi IRLi respublikaanide tiiva üllatuseks mängis Mart Laar tookord üle nii Aaviksoo kui ka "poisid" ning võttis finaalis "kolmanda tulemise" korras parteijuhi positsiooni. Otsustavaks ei saanud tookord isegi mitte niivõrd vana Isamaa vastuseis väljastpoolt tulnud Aaviksoole, kuivõrd Laari kombineerimisoskus, mida tänapäeval nimetatakse poliittehnoloogiaks.

Kaitseministrina jääb Aaviksoo ilmselt ajalukku kui üks jõulisemaid: seda peale isiksusest tuleneva kurikuulsa reljeefsuse ka ajaloolistel asjaoludel. Kuid pronkssõduri teisaldamise au võttis täies mahus enda peale tollal Andrus Ansipi juhitud Reformierakond ning Aaviksoo ise on oma tollase rolli asjus hoidnud pigem madalat profiili. Haridusministeeriumi juhtimine valitsuse vahetuse järel tundus esiti Aaviksoo jaoks tavatult pehme valdkond, seal kerkinud probleemid näitasid aga hiljem, et Aaviksoo ei olnud selles rollis kaugeltki mitte juhuslik valik.

Vahepeal räägiti Aaviksoost ka kui võimalikust tulevasest presidendikandidaadist, kuid suure eesmärgi täitmata jäämisest ilmselt mõnevõrra õppinuna otsustas Aaviksoo selle asemel taanduda turvalisemasse akadeemilisse maailma ja jätta poliitika sootuks. Küllap oli talle eemaldumisotsust tehes juba teada, missugust vastikut haisu erakonnast peagi tõusma võib hakata. Teine argument võis olla teadmine, et Siim Kallase presidentuurikava sisemisele motivatsioonile ja eeldatavale positiivsemale poliitilisele konstellatsioonile pole tal võrdväärset vastu panna. Poliittehnoloogia pole kunagi olnud Aaviksoo tugev külg, Eestis aga teevad presidendi teatavasti parteid.

Aaviksoo ei arvestanud aga sellega, et tema poliitiline taak on nüüd siiski palju raskem kui omal ajal Tiit Vähi valitsuse haridusministri kohalt Tartu ülikooli rektoriks minnes. Ehkki IRLil pole tegelikult ei reaalset jõudu ega ilmselt ka mitte erilist tahtmist talle pehmet maandumist võimaldada – seda enam, et Aaviksoo ei saanud kunagi kuigi lähedaseks ei vanade isamaalaste ega „poistega“ – on TTÜ rektoraat talle levinud eelarvamuse kohaselt ikkagi n-ö soojas hoitud.

Ka ei rehkendanud Aaviksoo sellega, kui hästi on avalikkusel meeles tema kord parteikaaslast Ene Ergmat kritiseerides lausutu, et poliitik rektoriks ei sobi. Sõltumatust, mis ei pea mitte ainult selline olema, vaid sellisena ka näima, on Aaviksool endal nüüd samahästi kui võimatu tõendada, isegi kui see peaks tema enda peas mõne võimaliku maailmana eksisteerima.