Valitsuse 100 päeva kurtide kõrvadega

Valitsus ise raporteerib, et on oma 100 päeva plaani 84% ulatuses täitnud, ent kui mitmed tegevused on sellised, mille väärtus on küsitav, siis kuidas seda hinnata? Kui valitsus lubas teha halbu asju ja täitiski oma lubadused, nagu seda on näiteks kütuseaktsiisi või majutusasutuste käibemaksu tõus, kas siis tuleb öelda, et tubli valitsus, tegigi ära!?

OECD äsjane uuring "Tööhõive väljavaade 2015" toob Eesti välja kui riigi, mida iseloomustab äärmuslik palgavaesus. Näiteks selleks, et kahe lapsega miinimumpalka teeniv üksikvanem suudaks palgavaesusest välja tulla ja toime tulla, peaks ta töötama 60 tundi nädalas ja kui lisandub ka mittetöötav abikaasa, siis 70 tundi. Sellega on Eesti tabelis välja toodud riikide hulgas tagant poolt kolmandal kohal. Veel halvem on olukord vaid Tšiilis ja Tšehhis. Samas Ühendkuningriikides ja Austrias piisab vaesuspiiri ületamiseks sellest, kui üks vanem töötab poole kohaga, Jaapanis aga ei jää pere vaesusesse ka siis, kui keegi ei tööta, kuivõrd töötusega seotud toetused on piisavad.

Kuigi palgavaesus, kus töötav inimene ei ela oma palgaga ära ja ta lapsed kasvavad puuduses, on Eesti üks suuremaid probleeme. Koalitsioonileppes sisalduvad lahendused on vaid poolikud ja sugugi mitte esmatähtsad. Kui valitsus raporteerib, et eesmärk tõsta tulumaksuvaba miinimum 205 euroni kuus on täidetud, siis ei ole see piisav, et palgavaesust vähendada. Valitsuse eesmärk on täidetud, aga aplodeerida sellele nagu ei tahaks. Oodanuks sellele probleemile hoopis suuremat panustamist juba koalitsioonileppe sõlmimisel.

Sama lugu on ka sotsiaalmaksu vähendamisega 1% võrra, mis ei leevenda oluliselt ettevõtjate maksukoormust ega motiveeri uusi töökohti looma. Kuna see kompenseeritakse muuhulgas kütuseaktsiisi tõusuga, tähendab see tööandjale ühe tootmise sisendi kallinemist, mis kokkuvõttes hoopis suurendab tema maksukoormust ja pärsib tema ettevõtte arengut. Vaese inimese rahakotti lööb aktsiisitõus aga veel ühe suure augu. Kuid see kõik on juba vana jutt, mida on räägitud kurtidele kõrvadele. Nüüd juba 100 ja enamgi päeva.

Olulisem, kui valitsuse enda seatud plaani täitmine, on valitsuse muu tegevus – ennekõike pagulaste küsimuse ja Kreeka abipaketiga seonduv. Ei saa märkimata jätta, et need kaks teemat on toiminud spinnina, mis on jätnud varju valitsuse ebapopulaarse maksupaketi, sisedemokraatia arengu ja muud valitsusele ebamugavad teemad, sh sisepinged koalitsiooni sees. Ka on fookusest välja langenud julgeolekuküsimused, kuigi just neile peaks valitsuse tähelepanu olema keskendunud.

Pagulaste teema puhul saavutasid kõik need riigid, sh Eesti, kes olid kohustuslike kvootide vastu, olulise võidu. Kuid nagu sageli juhtub, oli tont Euroopasse lahti lastud, ja see, mida Eesti valitsus ei osanud või ei suutnud, oli probleemi kommunikeerida. Endiselt levivad linnalegendid kerkivatest pagulasmajadest ja siia elama asuma planeeritavatest hordidest, vaatamata sellele, et valitsus väidab, et üle paarisaja pagulase Eesti vastu ei võta. No ei usu rahvas valitsust ja üks meeleavaldus järgneb teisele. Facebook on aga üle külvatud postitustest, mis kõnelevad sisserännanute hirmutegudest. Ühelt poolt võib põhjus olla selles, et äratatud on üks inimese ürgsemaid hirme – hirm võõra ees, kes enamasti tähendab ka ohtu –, kuid teiselt poolt väljendub selles ka usaldamatus valitsuse vastu: rääkigu see mida tahes, mingi kriitiline hulk inimesi ei usu seda ja vaatab valitsust umbusuga.

Pagulaste ja Kreeka küsimusega toimetades on valitsus just nagu jätnud toimeka mulje, tuues Brüsselist koju näilisi võite, aga samas mõjub kogu situatsioon viirastusena halvast unenäost. Õudusmüütide kõrval pagulastest jääb ka Kreeka küsimus painajalikuna õhku – need tingimused, mis Eesti osalusel Kreekale peale pandi, on tegelikult orjastavad. Me võime ju öelda, et Kreeka on ise süüdi ja kes käskis varem laenudega laristada, aga süütunne, et Eesti valitsus just nii käitus ja seda orjastamist toetas, jääb alles. Õigem oleks see Kreeka lõputu õudus lõpetada ja leppida, et tuleb õudne lõpp. See avaks tee ka uuele algusele. Saksa ettepanek jätta Kreeka 5 aastaks eurotsoonist välja olnuks mõistlik lahendus. Tegelikult peaks ju ka Kreeka täitma eurotsooni kriteeriume ja tuleks sealt välja arvata nii kauaks, kuni ta neid uuesti täita suudab. Ent nüüd, Eesti kodanikuna, tunnen ka mina, et ma olen osaline orjapidamises.

Samm õiges suunas oli Marina Kaljuranna nimetamine välisministriks, millega välispoliitilised huvid kaalusid sedakorda üles erakondlikud. Kuid nii tuleks käituda igas suunas.

Ma ei tea, kas valitsus ise tajub seda viirastuslikkust, seda umbusku, mis nende ümber on tekkinud, kuid viimane aeg oleks sellest endale aru anda. Räägitud on koalitsioonileppe uuesti avamisest. See, kas seda tehakse ja mida siis ikkagi avatakse ja muudetakse, on järgmine teema, millega valitsuse tõsiseltvõetavus kaalukausile pannakse.