Hiina sobib partnerina Venemaale

Veel aastal 1990 kuulus Hiina inimese kohta tuleva 1600 PP dollariga maailma kõige vaesemate riikide hulka. Sellise SKTga Mali on praegu maailmas  215. kohal, Hiina aga seevastu 12,9 000ga 113. kohal. Isegi siis, kui Hiina kasvab edaspidi üksnes 3-4%, jõuab ta sajandi keskpaigaks ikkagi maailma kõige rikkama kolmandiku hulka. Esimesel pilgul küll väheütlev tulemus, kuid sellele vaatamata on siis Hiina majandus ligikaudu sama suur kui Euroopa ja USA kokku. Pealegi on Hiina mõju maailmakaubanduses tema SKT osatähtsusest tunduvalt suurem, sest Hiina SKTst luuakse kaupade tootmisega 42,6%, USAs ja ELis aga üksnes 20,7 ja 25,2% ja suur osa EU ja USA majanduse ülekaalukast teenuste sektorist siseturule suunatud.

Kui ülaltoodule lisada Aasia riikide poolt kõrvale pandud valuuta, pole keeruline ennustada, et kujunenud olukorras ei jää samaks ka paljud muud jõujooned. Võtame näiteks otsustusõiguse jagunemise IMFis. Veel tänaseni on Hiina hääleõiguse IMFis selline, nagu ta oli siis, kui olematu majandusega rahatu Hiina IMF liikmeks sai, ehk sama suur kui Belgial. Probleemiks on tõusmas ka Ühendriikide vetoõigus.

Kuid elu läheb siiski oma rada. Nii mõndagi sellest, mida Hiina ei saa kehtiva maailmakorra raames, suudab ta samm-sammult saavutada ka paralleelstruktuuride loomise teel. 

Hiina näitab jõudu

Kui 21. juulil asutatud BRICSi arengupanka võib liigitada väikese riikide grupi ettevõtmiseks, siis 57 asutajaliikmega AIIB sünd demonstreerib Hiina tegelikku jõudu hoopis enam: vaatamata USA survele, otsustasid suured Euroopa riigid ja pärast esialgset äraütlemist ka Austraalia, hakata selle panga asutajaliikmeteks.

Hiinast on saanud tähtsamatest riikidest enamiku kõige olulisem kaubanduspartner. Kuidas saakski Austraalia oma suhteid Hiinaga löögi alla seada, kui 36% Austraalia ekspordist läheb Hiinasse ja USA osa on isegi Korea 7,3% tagasihoidlikum. Ka impordis on olukord sarnane: Hiinal on 19,5% ja USA 10,4%.

Siiski iseloomustab Hiina tõusu vahest kõige paremini see, et ta on nüüd ka Jaapanile USAga võrdväärne eksporditurg ning et Jaapan import Hiinast ületab USA oma 2,5 korda.

Huvitav on mõelda sellele, mida võib Hiina saavutada uue siiditee projektiga. Loomulikult aitab see kanaliseerida Hiina ülemääraseid säästusid ning suurendada Hiina mõju kogu Aasia regioonis, toetada kogu regiooni ja seeläbi ka Hiina aeglustuma kippuvat majanduskasvu. Kuid suurvõimuks tõusvale Hiinale pole vähetähtis ka see, et läbi Kesk-Aasia ja Venemaa kulgevad maismaaühendused vähendavad kolmanda poole võimalust kontrollida Hiinale kriitilise tähtsusega kaubavedusid.

Eesmärkide saavutamisel on Hiina saanud Venemaa näol endale ülimalt sobiva partneri. Oma majanduslikus jõus kindlana, kuid Läänega vastandumist vältida soovides, on Hiina jätnud nii BRICSi kui ka Shangai organisatsiooni raames poliitilise ja organisatsioonilise mootori rolli suurel määral Venemaale ning ise seda enam pühendunud oma kaugema eesmärgi – võimalikult konfliktivabalt superriigi staatusesse jõudmisele.  

Tulevikuprognooside tegemisel ei maksa minevikumudelitele loota. Kui külma sõja ajal oli superriikide mõjusfääride vahel igas mõttes raudne eesriie, mistõttu nad teineteist eriti palju ei seganudki, siis globaliseerunud maailmas tuleb superriikidel vähemalt esialgu leppida ühes liivakastis mängimisega. See pakub ühteaegu enam võimalusi nii arenguks kui ka konfliktideks.

Eestit eriti ei mõjuta

Eestile Hiina majanduse kasvutempo kiiruse muutumisel ilmselt erilist otsest mõju ei ole. Hiina on nii suur turg, et Eesti jaoks jätkub seal alati. Meie on hoopis olulisem seal toimetamise tingimused ja nende muutumine.

Prognoose tehes ei tohi unustada, et see euroopalik põhimõtete ja väärtuste süsteem ning õiguskord, mida meie loomulikuks peame, valitseb maailmas mitte ainuüksi tänu oma universaalsele sobivusele, vaid ka kõige euroopaliku sajanditepikkuse üleoleku tõttu ning et tegelikkuses peavad praegust maailmakorda ebaõiglaseks vägagi paljud rahvad. Ega siis WTO niisama Dohas toppama jäänud.

Siiski võib eeldada, et Euroopa ja Põhja-Ameerika igakülgse üleoleku kadumine ei too endaga kaasa erilisi muutusi tänases väärtus- ja õigussüsteemis. Küll on aga tõenäoline, et juhtuda võib üks kahest. Formaalne väärtus- ja õigussüsteem jääb küll stabiilseks, kuid tõlgendamis- ja otsustamisõigus kaldub teistsuguse kultuuritaustaga inimestele. Kui see pole vastuvõetav, siis on võimalik, et maailm jaguneb taas eri liivakastides mängivateks seltskondadeks.

Ülaltoodust saame vaid tänada neid, kes omal ajal eurointegratsiooni selliselgi kujul liikuma panid. Vastasel korral oleks väikeriikidel suurte omavahel hõõrduma hakanud veskikivide vahel oma elu üpris keeruline korraldada.