Sõja paine naise õlgadel

Seoses Äripäeva kajastatud kaitseväelase Rivo Ekbaumi enesetapuga ütles Terras, et tema teada olid selle teo põhjuseks Ekbaumi suhted tüdruksõbraga – vähemasti siiski välistamata, et seos Afganistanis teenimisega võis samuti olla relevantne. Kaitseministeeriumi ametnik Andres Siplane ütles, et Äripäev ei oleks pidanud sellest üleüldse kirjutama. Ta toob välja kolm põhjust, miks.

Esimesena nimetab Siplane seda, et sedasorti käitumisest rääkimine põhjustab nakkust, soovi sellist eeskuju jälgida. See on suures joones õige. Uurimusi on küll mitmesuguseid, ühed ütlevad, et nn Wertheri sündroom ei ole „nakkav“, teised, et on. Staažikad suitsidoloogid kalduvad pigem selle poole, et eeskuju andev mõju on olemas. Uurimise tulemus oleneb suuresti sellest, missuguste juhtumite põhjal üldistus tehakse, ning sellest vaatepunktist on otsustav, mismoodi enesetappe on kajastatud. Suure üldistusena võib öelda, et avalikkusele hästi tuntud isikute enesetappude „nakkuslik“ mõju on potentsiaalselt suurem.

Teine põhjus, lähedastele uute kannatuste põhjustamine, on samuti tõsiasi. Ent Ekbaumi juhtumis on suurimaid kannatusi lähedastele eeldatavasti põhjustanud hoopis Eesti militaarsüsteem ise. Laduda vastutus enesetapu eest ühe naise, lahkunu elukaaslase õlgadele on küüniline ja vastuolus kaitseväe kohustusega kaitsta ja toetada missioonil käinut terve elu jooksul – ja ka pärast seda.

Siplase välja toodud kolmas põhjus sõdurite enesetappudest mitte rääkida on kutse-eetika. Siin tuleks  vahet teha sõduri eetika ja riigi militaarstruktuuri eetika vahel. Väga lihtsustatult võiks öelda, et kaitsevägi jääb sõduri hääleks ka siis, kui sõdurit ennast enam ei ole. Seda ka siis, kui sõdur ei langenud lahinguväljal, vaid lahkus elust oma käe läbi.

Sõduri töö pole nagu iga teine

Sõtta läinud sõdur ohverdab suure osa oma isiksusest. Peale oma ettevalmistuse ja omandatud oskuste annab ta riigi käsutusse ka oma inimliku hääle, loobudes muu hulgas õigusest sõjas kogetut avalikult vahendada. Ta allutab ennast käsuliinile ja ütleb sellega seoses lahti osast inimlikest valikutest, mida tsiviilolukorras lahendatakse sisima kõlblustunde, mitte määrustiku järgi. Ta siseneb olukordadesse, milles kõik see, mis rahuühiskonnas n-ö emapiimaga kaasa antakse, enam ei kehti. Tsiviilühiskonnas pannakse tapmise eest vangi, sõjaolukorras võib see olla ainus võimalik toimimisviis. Eufemismid (nt tapmise asemel vaenlase hävitamine kineetilise relvaga, nagu sõnastas kunagine kaitseminister Jaak Aaviksoo) ei pruugi inimlikus plaanis toimida.

See on põhjus, miks sõjas käinud sõdurite suhtes püsib ühiskonnas teatav sõnastamata võõrastus. Nad on kogenud midagi sellist, mis võib isiksust otsustavalt ja pöördumatult muuta, ruineerida. Sõduri elukutse pole töö nagu iga teine. Surmal, mida sõdur on näinud, ei ole midagi ühist surmakogemusega, mis saab osaks teistele ühiskonna liikmetele.

Sõja glorifitseerimine pigem süvendab kui leevendab seda võõrastust. Eestis oli sõja glorifitseerimine eriti silmatorkav Eesti osalemise aegu Iraagi ja Afganistani sõjas. Tõsi, sõja meediaesitus on kõigis riikides kontrollitud niivõrd, kui see militaarstruktuuridel vähegi võimalik. Kuna vahetu info saamine on ajakirjandusel ilma militaarstruktuuride abita enam-vähem võimatu – kui just ei olda valmis surmasaamiseks –, siis on see kontroll võimalik otsustaval ja valdaval määral.

Just põhjusel, et sõdur olulise osa oma inimlikust näost ja häälest loovutab, peaks teda lähetanud riigi kaitsevägi teda toetama viimseni, sh pärast surma. Terrasel on õigus, kui ta ütleb, et kui inimene otsustanud oma elu lõpetada, siis ta leiab selleks võimaluse igal juhul. Ma usun, et kaitsevägi tegi kõik, et Ekbaumi aidata. Ent kaitseväe juhina olnuks Terrasel kohustus jääda traagiliselt lahkunud sõduriga viimseni ja pärast viimsetki ning tunnistada, et vahel ei piisa ka parimast, mis tehtud. See olnuks inimlikult arusaadav. Kuna sõduril endal puudub võimalus kogetust kõnelda ja end arusaadavaks teha ning surnutel häält ei ole, peab selle rolli välja kandma riigi militaarstruktuur.

Kaitseväe soovimatus sõdurite enesetappudest kõnelda on arusaadav. Enesetapp ei kuulu n-ö paradigmasse. Kristlikus kultuuriruumis on enesetapp tabu ja sõduri enesetapp on topelttabu. See on midagi, mida justkui ei tohiks ette tulla, aga ometi tuleb. Kaitseväelaste enesetappudega tegelemine on seega justkui võimatu missioon. Muide, ma ei ole veendunud, et kõiki tabusid on vaja murda.

Kuidas rääkida?

Ajakirjanike lahendus nii kõnealusele kui ka paljudele teistele probleemidele on sageli see, et asjast tuleb rääkida (vt Rivo Sarapik, Katariina Krjutškova). See on tõsi, aga rääkimine ei pea tingimata tähendama kajastamist (ainult) ajakirjanduses. Esiteks, nagu viidatud, ajakirjanduse võimalused sõjas toimuva kohta infot saada on piiratud. Seetõttu on ajakirjanduse allikad neid teemasid kajastades paratamatult juhuslikud ning mõõtude etteandjana esineb ikkagi kaitsevägi või kaitseministeerium, kelle peamine huvi on sellest mitte rääkida. Teiseks: seesama kannatuste võimendamine, mille eest hoiatab ajakirjanduskoodeks. Väga raske on tõmmata piiri, kust algavad põhjendatud kannatused ja algavad põhjendamatud. Kolmandaks, ajakirjandus ei ole kunagi olnud nii kergesti rünnatav kui praegu: väljaandeid hagetakse sageli ja iga pisimgi vääratus võib väljaandele tähendada kulukat kohtuskäiku.

Sageli on meediast mõjukam eksistentsiaalsete küsimuste avalik püstitaja ja tabude käsitleja hoopis kirjandus ja kunst, mida ei seo formaadisund, kohustuslik allikatruudus ja eriomased eetilised piirangud. Ajakirjandus saab kajastada ainult seda, mida keegi ütles, mitte aga seda, mida keegi mõtles. Kui Terras tegi ühe ebaõnnestunud lausega Ekbaumi saatuse süüdlaseks tema elukaaslase, siis jääb ajakirjandusel üle see edasi anda. Ilukirjandus seevastu saaks vaadata nii kaitseväe juhataja kui ka sõduri pea sisse ja näidata nende tundeid ja mõtteid.