Riigireitingud on ajast ja arust

Reitinguagentuuridel võtab riskide nägemine ja riigireitingute langetamine ilmatuma aja. Investorid aga käituvad karjana, kes ei märka kuhjuvaid riske, kuni nad ühel hetkel kõik koos, pead seljas, tormama pistavad ja turu kõikuma löövad.

Pole lihtne luua finantstsunamide hoiatussüsteemi. Vähesed nägid ette riskantsete hüpoteeklaenude kriisi 2008. aastal, eurotsooni maksejõuetuse riske või praegust finantsturgude turbulentsi.

Kui poliitikud, pangad ja rahvusvahelised organisatsioonid on selle eest vastu päid ja jalgu saanud, siis võlgnike (sh valitsuste) maksejõudu rängalt ülehinnanud reitinguagentuurid ja analüütikud on kergelt pääsenud.

Subjektiivsed, hiljaks jäänud hinnangud

Krediidireitingud pannakse paika minevikku vaatavate statistiliste mudelite alusel. Kuid kuna tegelikus elus on vähe riike pankrotti läinud, on reitingud pahatihti subjektiivsed. Analüütikud jäävad reitingute muutmisega hiljaks. Reitinguid muudetakse siis, kui analüütik riiki väisab, mitte siis, kui nihked majanduses tegelikult aset leiavad.

Ometi on riigireitingutel tohutu kaal. Paljud investorid otsustavad nende põhjal, kuhu ja kui palju investeerida. Need määravad, kui palju pangad laenavad ja kui kallid on laenud arenevate riikide ja nende kodanike jaoks. Samuti mõjutavad need suurettevõtete otsuseid, kellega kuidas äri ajada. Investorid ja valitsused on küll püüdnud leida reitinguagentuuridele paremat alternatiivi, ent seni asjata.

Et saada aimu riigi investeeringuriskidest ja näha kõiki ohtusid, on vaja süsteemset vaadet riigi maksebilansile, sh finantssüsteemi ja reaalmajanduse riskidele. Me oleme näinud, et kui kriis on käes, saavad erariskidest ja eravõlgadest üldrahvalikud. Seega, isegi kui riigil on enne kriisi väiksed puudujäägid ja madal võlakoormus, võib olukord üleöö pöörduda ja enne täies jõus olnud majandused vaaruma lüüa.

Hiina, Brasiilia, Kreeka

Et uut lähenemist leida, uurisin kolleegidega 200 kvantitatiivse muutuja alusel kvartaalselt 174 riiki. Leidsime mitu riiki, kus investorid on jätnud kahe silma vahele nii riske kui ka võimalusi.

Hiina on suurepärane näide. Sealsed kinnisvaraarendajad, kohalikud omavalitsused ja riigifirmad on kõvasti üle laenanud. Hiina suudab nende kaod vajadusel küll kinni maksta, kuid siis seisab valitsus valiku ees: reformida või taas kord laenurahaga majandust elavdada. Ka viimase juurde jäädes ei suuda Hiina oma kasvueesmärke täita.  

Brasiilia reitingu oleks pidanud alandama allapoole investeerimisjärgu staatust juba mullu, kui majandus maadles tohutu eelarvepuudujäägi, suure kõiki majandussektoreid puudutava laenukoorma ja kehva ärikliimaga. Energiahiiu Petrobrasi korruptsiooniskandaal on küll viimaks pannud analüütikud olukorda ümber hindama, aga sellega on hiljaks jäädud.

Kreekas näitasid nn varireitingud ohumärke juba 2000. aastate lõpul. Kui Iirimaa ja Hispaania vääriksid ehk nüüd juba kõrgemat riigireitingut kui neil täna on, siis Kreeka ei suuda mitte iialgi oma riigivõlga tasuda isegi suuri reforme tehes.

Süsteemne ja andmetepõhine riskide hindamine riigi tasandil aitab märgata ohtusid, mida toovad kaasa muutuvad maailmatuuled. Enam pole vaja loota reitinguagentuuride aeglasele ja juhuslikule hindamissüsteemile või turgudelt tulevatele hetkelistele valjudele signaalidele.  

© Project Syndicate