Oki raport näitab õiget suunda

Oki küsitlusele vastanutest 78 protsenti ehk valdav enamus on arvamusel, et ülikoolide ja teadusasutuste juhtimiskorraldus ei arvesta või pigem ei arvesta praegu hästi ühiskonna ja riigi strateegilisi huve; ülikoolid ja teadusasutused ei hoia piisavalt sidet ettevõtjatega ning majandus- ja ettevõtluspoliitika kujundajatega ega võta arvesse nende kavandatud arengusuundi ega töötuturu vajadusi; kõrgkoolide ja teadusasutuste võrk vajab järgnevatel aastatel muutusi ja põhjalikke ümberkorraldusi.

Milleks siis veel vaja Oki raportit? On see äratundmine, et akadeemilises kogukonnas pole piisavalt jõudu vajalikeks muutusteks? Või see, et seni on Eesti pakkunud suhteliselt suurt (et mitte öelda absoluutset) akadeemilist vabadust? Mäletan kolleegi kommentaari, kui olin pärast ülikooli lõppu valinud teaduri tee: „Õige valik! Mis ametis veel oleks võimalik rahuldada isiklikku uudishimu võõra raha eest!“

Gunnar Okk on raporti koostajaks hea valik – sõltumatum vaatleja, kelle rahvusvaheline haare ja analüütiline kogemus ei tekita kahtlust.

Kõrghariduse suur roll

Okk puudutab kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse kolme põhiteemat, millest tähtsaim on kõrghariduse ja teaduse roll ühiskonna heaolu ja konkurentsivõime edendamisel. Jõudes ühele meelele peamistes eesmärkides, on juba palju lihtsamad järgmised küsimused, et mida ja kui palju peaks õpetama/uurima ning milline on parim organisatsiooniline korraldus (teades, et ressursse nagu mõistust ja raha on alati liiga vähe).

Haridus-, teadus- ja innovatsioonisüsteemil on kriitiline eestvedav roll riigi majandusliku, sotsiaalse kui ka kultuurilise konkurentsivõime tõstmises.

Okk toob raportis esile, et raha jagamise kriteeriumideks on olnud enamasti akadeemilisele teadusele iseloomulikud hindamiskriteeriumid, nagu rahvusvaheline nähtavus mõõdetuna artiklite arvu ja tsiteeringute alusel.

Kõigele raha lihtsalt ei jätku. Eesti konkurentsivõime põletavaim häda ongi suutmatus teha valikuid (majandus-, teadus-, haridus- jt poliitikates). Kui mitmendat korda ütleme ja kinnitame: „On hädavajalik läbi viia nutikas spetsialiseerumine!“

Tuleb valida

Poliitikute, teadlaskonna ja majandusekspertide ühine keeruline, möödapääsmatult vajalik töö on seada prioriteete ning teha selgeid ja teadlikke valikuid, mida ja millistes eluvaldkondades suudetakse saavutada ja mida mitte.

On hale, et vastukaja raportile on sisaldanud peamiselt võitlust n-ö oma tooli eest ja vastuseisu igasugustele konsolideerimisideedele. Seda situatsioonis, kus Helsingi ülikooli eelarve on 700 miljonit eurot, Aalto ülikoolil 400 miljonit eurot ning Eesti kõigi 24 ülikooli, teadusasutuse ja rakenduskõrgkooli eelarve kokku 395 miljonit eurot. Kas keegi suudab sellist killustatust pidada jätkusuutlikuks? Nähkem puude taga metsa ja kritiseerijate motiive. On demagoogia noppida välja mõni radikaalsem idee (näiteks täis-ingliskeelne magistriõpe) ja selle najal alavääristada kogu raportit.

Ühe ebatäpsuse pean Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu liikmena ära õiendama: kõik meie kõrgkoolide õppekavad on läbinud rahvusvahelise kvaliteedihindamise, lõpule on jõudmas kõrgkoolide institutsionaalse akrediteerimise esimene voor. Selle eest on Eesti pälvinud ohtralt rahvusvahelist tunnustust. Küll tuleb mõelda, kuidas üldse oli võimalik, et see info ei jõudnud raporti koostajani.

Oki raporti fookus pole korra majja löömine teadus- ja haridusmaastikul. Selle eesmärk on Eesti heaolu ja konkurentsivõime kasv, milles kõrgharidusel ja teadus-arendustegevusel on asendamatu roll. Edu pole loota, kui teadusasutused ei võta muutuste vajadust omaks ja pole valmis seadma ühiskonna eesmärke kõrgemale oma positsioonist ja sõltumatusest.

Tuleb teha selgeid valusaid valikuid. Kui teadlaskond püüab nende valikute tegemisest kõrvale jääda, siis on meie väljavaated nigelad. Eestis pole jõudu, mis suudaks vastu seista akadeemilise kogukonna vaimsele võimekusele ja argumenteerimisoskusele.