Finantsinspektsioon annab võimu pangale

Tõlgenduse järgi ei tohi laenufirmad, mis pole pangad, kaasata kapitali võlakirjade väljalaskmise kaudu tavainvestoritele. Võlakirju võivad sellised ettevõtted tulevikus emiteerida vaid pankadele, kindlustusandjatele ja teatud teistele kutselistele investoritele. See on Euroopas ebatavaliselt jäik direktiivi tõlgendus, mis hakkab mõjutama Eesti finantseerimisasutusi ja ka nende kliente, andes tugevama võimu pankadele ning ilmselt muudab Eesti võlakirjaturu veelgi nõrgemaks.

Eesti finantsinspektsiooni seisukoht on üks rangemaid Euroopas. Praktikas on teada, et tõlgendus, kas ja millal on võlaväärtpaberite väljalaskmine pangandustegevusena käsitletav, erineb liikmesriigiti märkimisväärselt. Mitmes riigis lähtutakse hindamisel sellest, kas selliste väärtpaberite väljalaskmine on ühingu ainus, peamine või oluline tegevusala.

Taanis näiteks võrreldakse otsuse tegemiseks ühingu bilansis väljalastud võlaväärtpaberite mahtu kohustuste üldsummaga. Paljudes riikides on teema ka oluliselt leebemalt reguleeritud või üldse käsitlemata. Lähiriikidestki leiab näiteid, kus tarbijakrediidi firmad ei ole mitte ainult võlakirju välja andnud, vaid on need ka börsil või alternatiivturul First North kauplemisele paisanud. Nii kaubeldakse Riia börsil Mogo, Moda Kapitalsi, Capitalia, Express Crediti ja Via SMS crediti võlakirjadega, Vilniuse börsi First Northi nimekirjas on Bobutes paskola võlakirjad, Stockholmi börsil on olnud noteeritud Eestiski credit24 kaubamärgi alusel tegutsenud MCB Finance’i võlakirjad.

Tõlgenduste paljususele ja vajadusele regulatsiooni täpsustada on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Pangandusjärelevalve (ECB) oma ligi aasta tagasi ilmunud arvamuses. ECB märgib, et termini „teised tagasimakstavad rahalised vahendid“ all võiks mõista ka võlakirju ja muid võrreldavaid väärtpabereid eeldusel, et neid emiteeritakse pidevalt. Finantsinspektsioon oma hiljuti ilmunud arvamuses ja selle juurde kuuluvates selgitustes ei ole pidevuse tingimusele viidanud. Siiski on just see oluline kriteerium, mis eristab oma olemuselt krediidiasutustesarnase finantseerimisskeemiga (võimalus jooksvalt hoiustega raha kaasata) laenuandjaid nendest, kelle jaoks võlakirjadega raha kaasamine on ühekordne või harv projekt.

Märgukiri mõjub investoritele

Finantsinspektsiooni hiljutine juhend mõjutab Eesti finantsturgu mitmeti. Viimastel aastatel on mitu Eesti tarbijakrediidiettevõtet edukalt kaasanud raha suunatud võlakirjaemissiooniga, mis on märkimisväärne, arvestades võlakirjade üldist vähest populaarsust kohalike ettevõtete seas.

Investoritele on laenufirmade võlakirjad pakkunud ahvatlevat tootlust. Samuti peab Tallinna väärtpaberituru väiksust ning vähest aktiivsust arvestades nentima, et emitentide lisandumine ja turule jäämine oleks ainult positiivne. Alternatiivturu First Northi esimese Eesti võlakirjapääsukese Finora Capitali võlakirjad on pärast märgukirja avaldamist emitendi taotlusel juba turunimekirjast eemaldatud.

Olulisem mõju on järelevalvaja sammul Eesti laenuturu üldisele kliimale. Aastaid on tegeletud kiirlaenuandjate ja muude mittepankadest laenuandjate tegevuse vaenamise ja reguleerimisvajaduse üle diskuteerimisega. Sel aastal on seaduseks saanud juba tarbijakrediidiandjate litsentsimiskohustus ja intressimäärade piirmäär. Nende meetmetega on suuresti täidetud ka kõige konservatiivsemate poliitiliste jõudude ja muude arvajate eesmärgid.

Järeldada võiks seega, et tihenevas regulatiivses raamistikus töötavate laenuandjate tegevus on lõpuks kujundatud selliseks, et neid võib vaadata normaalse turuosalisena. Mittepankadest laenufirmad täidavad edukalt oma rolli suurema riskiga tarbimislaenude andmisel ja alustavate ettevõtjate finantseerimisel.

Ohjad pankadele

Värskelt astutud samm selliste ettevõtjate finantseerimisvõimaluste piiramisel annab aga ohjad laenuturul lõplikult pankadele tagasi. Kiirlaenuandjate võlakirjade väljalaskmise sisuline keelamine annab suuresti pankadele voli otsustada, kas konkurente turule lubada. Pangad saavad juhtrolli otsustamaks, kas nendega turul konkureerivatele krediidiandjatele edasilaenamiseks laenu anda või mitte, kas nende võlakirju omandada või mitte.   

Peab märkima, et finantsinspektsiooni ajastus nimetatud märgukirja avaldamisel on strateegiliselt geniaalne. Kuna kõik tarbijalaenufirmad peavad 2016. aasta 21. märtsiks saama finantsinspektsioonilt krediidiandja tegevusloa, analüüsitakse just praegu põhjalikult turuosaliste esitatud andmeid, sh finantseerimisallikaid ja äriplaani. Nagu ka märgukirjas viidatakse, peaksid ettevõtted, kelle tegevuses ilmnevad panganduse tunnused, taotlema hoopis krediidiasutuse litsentsi. Laenukontori ja panga tavapärase tegevuse liigi ja selle mahu eristamisel lugeja ilmselt abi ei vaja. Julgen prognoosida, et Eesti turule järgneva paari aasta jooksul lisanduvate pankade üleslugemiseks ei lähe kahe käe sõrmi vaja.

Järelevalvaja praktilise vastuse ja suuniseta on seega küsimus, mis saab nendest laenufirmadest, kes on juba võlakirju emiteerinud, kuid soovivad siiski jätkata krediidiandja, mitte pangana. Taotletud litsentsi väljastamata jätmine tagantjärele karmistatud suuniste ja tõlgenduse tõttu ei ole kindlasti õiguskorda austav lahendus.

Finantsinspektsiooni märgukiri on küll positiivne samm õigusselguse parandamise suunas, kuid toob kaasa ka laialdase mõju nii laenusaajatele kui ka investoritele ning ebaselguse laenufirmadele, mistõttu vajaks see laiemat arutelu.

Autor: Helen Ratso