Esimene Eesti Vabariik ei põlanud laenu

Ajaloo üldkäsitlustest leiame, et noore Eesti Vabariigi majandus oli 1920. aastate alguses raskes seisukorras. Sellest väljumine nõudis majanduslikku taipu ja poliitilist paindlikkust. Juristi haridusega Konstantin Päts oli paindlik poliitik ja majandusmees.

Eesti sõjaeelset majanduskasvu on kõrvutatud Soomega. Silmas peetakse peamiselt põllumajandustoodangu juurdekasvu ja toiduainete eksporti. Linnade, sh pealinna Tallinna majanduslik edu, mis peegeldub suuremahulises ehitustegevuses, on jäänud vaateväljast veidi kõrvale.

Tallinnas ehitati palju juba 1920. aastate alguses. Seda on näha tagasiulatuvalt Tallinna 1938.–1940. aasta eelarvetest. 1930ndate lõpus jõuti, võiks ehk öelda, ehitusbuumini. Tallinna 1938.–1941. aasta eelarvete lisadest, mis kinnitati linnavolikogu otsusega, leiame muuhulgas laenusummad, mis investeeriti linna ehitistesse, eriti kanalisatsiooni, teede, tänavate ehitusse, energeetikasse.

Teiste hulgas kavandati linnavolikogu otsusel laenudega riigilt algkoolimajade ehitamine Pelgulinna ja Raua tänavale, algkoolimaja Lasnamäele, naiskutsekooli ehitamisse jt.

Tähtajad sajandi teise poolde

Samas võeti ehituslaenu ka elumajade ehitamiseks – Raua ja Graniidi tänavale, Veerenni tänavale. Samuti hakati ehitama elamut Magasini tänaval, Keskhaiglat, elamuid Kunderi, Telliskivi (kolm maja) ja Nurme tänavale. Laenu saadi kasutada mõnikord juba selle kinnitamisel, teinekord alles järgmisel aastal. Laenude kustutamise tähtajad ulatusid 20. sajandi teise poolde.

Kust need laenud saadi? Tegemist oli siselaenudega, kas riigilt, pankadelt, mitmesugustelt fondidelt ja kapitalidelt. Pankadena käivad registritest läbi Pank Suur-Karja tn 7/2, Pikalaenu Pank, Eesti Maapank, Linnapank, Eesti Hüpoteegipank.

Laenuga Tagavarakapitalilt omandas linn aastal 1921 Vismari 4 kinnisvara; 1938. aastal võeti samalt kapitalilt laen 5000 Eesti krooni 1917. aasta revolutsiooni ajal purustatud ja põletatud Paksu Margareeta torni ümberehitamiseks. Laen saadi 1939. aastal tähtajaga 1948/1949. Samalt kapitalilt võeti erinevate tähtaegadega 328 030 Eesti krooni Laadaplatsi kaubamaja, Kurna ja Lehmja linnamõiste (riigistati 1919. aasta maaseadusega) hoonete ehitamiseks ja vara soetamiseks. Järgmisel aastal lisandus sellele summale veel 44 000 Eesti krooni (tähtajaga 1956).

Kindlustuskapitalilt saadud kahe laenuga, kokku 59 596 Eesti krooni, alustati Paldiski maantee pritsimaja ehitamist. Mahukas laen, ligemale 100 000 Eesti krooni, võeti 1937. aastal Raua tänava pritsimaja ehitamiseks. Mõeldi ka lasterikastele peredele. Neile elumaja ehitamiseks võeti laenu samalt kapitalilt 1938. –1939. aastal 40 000 Eesti krooni.

Jumalalaeka kapitali laenuga korrastati Liiva kalmistut. Eelpool nimetatud elamute ja filterveevärgi ehitamiseks 1929. aastal saadud laenule võeti veel samal aastal Ehitusfondist 17 746 Eesti krooni. Paldiski maantee ja Härjapea kollektorite ehitustööde alustamiseks laenati 1933.–1934. aastatel 67 000 Eesti krooni.

Eesti Iseseisvuse Kultuurkapitaliltsaadudlaene kasutati ülalamainitud koolimajade  ehitustööde jätkamiseks ning poeglaste kommertsgümnaasiumi ümberehitamiseks.

Suured laenud

Uusi suuri laene võeti 1939. aastal kustutatud laenude kapitalilt. Nt 115 200 Eesti krooni, et viia lõpule Kadrioru pargile Ülemiste järve vee juurdevoolu torustiku ning Ülemiste järve äravoolukanalile katte ehitus, samuti ehitada pargi teenijatemaja.

Suuri kulutusi kavandati 1931–1932 trammiliinide ümberehitamiseks, 20 diiselmootori ja 5 bensiinimootoriga bussi ehitamiseks, kokku 220 000 Eesti krooni. Teistest fondidest lisandus summasid veel 15 bussi ehitamiseks. Suuremahulisi ümberehitusi teostati ka raudteel ning soetati veerevkoosseise.

Tundmatud polnud ka kaubalaenud, nt 1936. aastal soetati 308 216,80 Eesti krooni väärtuses firmalt Wumag Görlitz Tallinna Elektrijaamale 10 000 kWh turboagregaadi ehitamiseks vajaminev inventar; 1938. aastal osteti kaubalaenu korras Londoni firmalt Babcock@Wilcox Ltd katlaid 594 000 Eesti krooni eest ning samal viisil ehk järelmaksuga saadi katlaid ka A/S Ilmarinelt 358 897,70 Eesti krooni väärtuses.

Nagu näha, ei kardetud tollal majanduse elavdamisse laenukapitali investeerida. Tänu sellele on meil veel tänapäeval ühishüvesid, haridusasutusi, ehitisi, rajatisi, mida muidu poleks. Tõsi, 1940. aastate riigipöörete ja sõdade tagajärjel jäädi ilma suurtest laenusummadest, kuid laenuandjate monumendiks jäi see, mis rajati just selle kapitaliga.

Kas poleks siit midagi õppida ka praegu, mil turumajanduse iidoliks on tehtud tururegulatsioon ja rahva viletsuse hinnaga laenukapitalist ära öeldud? Ainult et tururegulatsioon toimib seal, kus on olemas turg. Turu ja turusuhete tekitamisse oleks vaja investeerida, vajalikul määral ka laenukapitali.

Autor: Küllike Kaplinski