Marek Helm rõõmustab sorgus ettevõtjat

Eesti ettevõtja erineb keskmisest eurooplasest selle poolest, et riigipoolse ahistamise puhul ta mässama ei hakka, vaid kannatab endassetõmbunult. Kui ta oskusi osatakse mujal hinnata, sõidab ta minema, nukrutsedes, et raske on olla välismaal, kuid veel raskem kodumaal.

Ettevõtluskliima on meil muutunud veelgi täbaramaks kui paljukirutud looduslik kliima, mille tulemuseks on tublide kohalike tegijate ja välisinvestorite massiline lahkumine. Viimane on ajapikku kaasatoonud tuhandete inimeste tööta jäämise. Leivateenistuseta jäänuid mittelohutav poliitikute kiitev demagoogia, et me pole enam odava tööjõu maa, pole täpne. Patt oleks väita, et meil on juba kõrgepalgaline riik, seetõttu võib asjakorda võrrelda Ilfi ja Petrovi kirjeldatud tühimikuga, kui tummfilme enam ja helifilme veel ei tehtud. Tööjõud on võrreldes skandinaavialiku hinnatasemega pigem odav, kuid tööandja tööjõumaksud ühed maailma kõige kõrgemad, mis teeb tööjõu palkamise mõõduka töötasu kiuste ebaefektiivseks. Sellise töö andmist karistava süsteemiga me kõrge elatustasemega maade rivvi loomulikult ei jõua.

Läti ja Leedu eeskuju

Maksude laekumise efektiivsus on riigile kasulikum kui maksude suurus. Kui maksutase on mõistlik, ei tasu kõrvalehoidmine ennast lihtsalt ära. President Ilves mainis aastapäevakõnes põhjendatult, et muutustele majanduses tuleb reageerida kiiresti ja paindlikult. Kahjuks pole meie poliitikud tõsiselt kaalunud Eesti konkurentsivõimeliseks muutmist ja Läti eeskujul sotsiaalmaksu lae ning mikroettevõtete regulatsiooni kehtestamist. Viimaste puhul langes sel aastal kogu maksukoormus viiele protsendile käibelt.

Ka dividendidelt makstav tulumaks on Lätis ja Leedus tunduvalt madalam. Erinevalt lõunanaabritest, Eestis sisuliselt privaatsuse kaitse puudub ja igaüks saab äriregistri teabesüsteemi kaudu ligi võõra osaühingu majandusnäitajatele sh juhatuse liikme tasudele ja osanikele väljamakstavatele dividendidele. Ehkki olen huvitatud välisinvestorite Eestisse tulekust on mul sel foonil väga raske leida argumente, miks nad peaksid Lätile ja Leedule Eestit eelistama. Kui tuleks investoreid, küll siis taastuks ka lennuühendus muu maailmaga.

Kuivõrd meie sorgus ettevõtjad on tänulikud iga ärikeskkonda elavdava signaali eest ja välisinvestorid ootavad mingitki positiivset indikatsiooni, siis on maksu- ja tolliameti peadirektori Marek Helmi nutikas idee kaotada deklaratsioonid teretulnud. Ei ole ühtegi täie mõistusega ärimeest, kes armastaks deklaratsioone täita või raamatupidamisteenusele raha kulutada. Tean paljusid väikeettevõtjaid, kes on oma pisiärist loobunud, sest kui nad löövad ühelt poolt kokku müügitulu ning teiselt poolt krõbedad maksud ja raamatupidamiskulud, siis tulemuseks jääb üksnes töörõõm. Lätis oleksid nad mikroettevõtete kaudu andnud oma panuse rahvuslikku koguprodukti.

Kui deklareerimisest vabastamise kohustust hakatakse rakendama vabatahtlikkuse alusel, siis sellele mõistlikke vastuväiteid esitada ei saa. Paraku kehtib Eestis Murphy seadus, mis ütleb, et vabatahtlikud asjad muutuvad kohustuslikuks. Meenutame siinkohal kas või deklaratsioonide elektroonilist esitamist. Esialgu oli see äriühingutele vabatahtlik võimalus. Tänaseks on see valdaval juhul kohustuslik.

Missugused ohud tuleb välistada

Deklaratsioonide puhul on lihtne, kuna ettevõtja edastab maksuametile maksude määramiseks vajalikud andmed. Erandiks on ausaid ärimehi koormav käibemaksudeklaratsioonide süsteem, mille puhul edastatakse ka selliseid ärisaladusi sisaldavaid andmeid, nagu kliendid ja neile müüdud kaupade kogumaksumus, mis ei oma maksusumma seisukohalt mingit tähtsust. Sellega kaasneb kolmandatele isikutele ärisaladuste lekke risk.

Juhul kui ettevõtja deklaratsioone ei esita, siis peab maksuamet kuskilt ikka maksustamisandmed saama, mistõttu tuleb viimasele avada juurdepääs oma raamatupidamisprogrammile või pangaarvele. Siit tulenevalt saab riik eelduslikult enam teavet, kui on vaja maksude määramiseks.

Kui minna ilmselgelt headel eesmärkidel välja pakutud innovaatilist teed, siis tuleks kahtlemata välistada olukord, et õiguskaitseorganid saaksid teabele paralleelse juurdepääsu. Viimased on pahatihti ettevõtjate suhtes paranoiliselt meelestatud, mistõttu ärisaladuste ja jälitusteabe liidendamine annab võimaluse vandenõuteooriate punumiseks. Kui selline hüpotees päädib süüdistusega, siis tähendab see „riigil on alati õigus“ printsiibil enam kui 99% statistilise tõenäolisusega süüdimõistmist.

Loomulikult on juurdepääsu võimalik piirata mitmesuguste elektrooniliste filtrite seadmise kaudu. Samuti on vaja tehnoloogilisi lahendusi juhtudeks, kui pangaarve ega raamatupidamisprogramm ei saa sisaldada maksustamiseks vajalikku teavet, näiteks võib käive tekkida kauba kättesaadavaks tegemisel. Ammugi tuleks vältida olukorda, kus maksuhaldurit huvitavate andmete ettevalmistamine raamatupidamisprogrammis kujuneb enamkoormavamaks kui deklaratsioonide täitmine.

Uutele tehnoloogilistele lahendustele leidub alati vastuseisjaid. Meenutame näiteks vastuväiteid e-valimistele, mis on oma headust juba aastaid tõestanud. Vale oleks last koos pesuveega välja visata, mistõttu Marek Helmi innovaatiline idee väärib kindlasti edasiarutamist.