Kuidas meelitame välismaa raha?

On vaja, et kodumaised ettevõtted tahaksid tehnoloogiasse investeerida ja välisettevõtjad näeksid põhjust oma tehnoloogiamahukaid tootmisi Eestisse rajada. Meil peab õnnestuma meelitada riiki välisinvesteeringuid.

Oleme harjunud rääkima, et Eestis on lihtne läbipaistev bürokraatiavaba ärikeskkond, üldiselt soodne maksusüsteem, suurepärased IT-lahendused suhtlemaks ametitega. Meil on ilus loodus, keeli rääkivad inimesed, ja üleüldse oleme parim riik maailmas.

Tegelikkuses on see tavapärane riigipromo ehk me müüme Eestit, diskrimineerimata investeeringu päritoluriiki või sektorit. Kuid me oleme seni müünud eelkõige tööjõuhinda. Aga üleilmses ja piirkondlikus konkurentsis ei ole me (õnneks) enam odava tööjõu maa. Madal tööjõuhind ei ole enam meie parim müügiartikkel. Selleks, et meelitada tehnoloogiamahukat ettevõtlust, peame müüma oskusi ja kalibreeritud ärikeskkonda.

Suure mõjuga väljakutse

Välisinvesteeringuid takistavad asjaolud suurtootjatele on tihti konkreetsed piirangud võrreldes teiste riikidega. Me pole ei oma töö-, äri-, loodus- ega inimkeskkonna poolest oluliselt erinevad naaberriikidest. Meie pakutu investoritele peabki olema teistest parem, sest eelpool nimetatud emotsionaalsete argumentidele oma müügitegevus üles ehitada ei pruugi olla kõige viljakam.Üks selline parameeter on sisendi hind. Tootmine pannakse püsti sinna, kus see on soodsaim – eriti kui kõik muud tingimused on ühesugused.

Võtame näiteks metsa, mis on meie suurimaid rahvuslikke ressursse. Selle väärindamine on meie kõigi huvides. Kahjuks ei ole me suutnud seda alati tõhusalt ja osavalt ära kasutada. Näiteks kasutame kasepuu potentsiaali liiga vähe, tihti vaid küttepuuna. Samas võiks sellest teha kallist ja kõrgekvaliteedilist paberit.

Selleks, et luua sobivad tingimused, mis investorite valikuid erinevate riikide kasuks mõjutab, tuleb antud näite puhul esmalt esile elektrihind, mistõttu oleme valitsusse viimas ettepanekut, mille kohaselt võiks elektrihinda suur­tarbijatele alandada. See hinna­erisus mõjutaks paberi- ja paberimassi tootjaid, kuid ka serveriparke, puidu- ja metalli­tööstust. Kõikides nendes on energiatarbimine küll suur, kuid samas on ka nende toodang kõrgemal lisandväärtus­astmel ehk toob meile rikkust juurde. Seejuures suurendab vähema inimressursi vajadusega tootmine tööjõupakkumist mujal, näiteks teenindussektoris. Tööjõunappus pitsitab pea igas sektoris, st tehnoloogiamahukates valdkondades teeniks inimeste vähendamine ka teiste valdkondade huve, sest vabaneks hulk inimesi, keda saaks rakendada mujal.

Üks oluline investeeringuid takistav tegur on meie suurus. Kriitiline mass on oluline. Kui soovime saada kiirelt uue välisinvesteeringu IT-sektori ettevõttesse, kus otsitakse 400 töötajat, siis vähemalt lühiajaliselt on võimalik need töötajad leida ka olemasoleva 22 000 IT-spetsialisti seast või osta konkurentidelt üle, kuniks haridussüsteem poetab uued eksperdid tööturule.

Aga kas meil oleks pakkuda samaväärsete spetsiifiliste oskustega 400 inseneri mõnes tootmisvaldkonnas? Isegi kui me need üle Eesti kokku kutsume? Tõenäoliselt mitte. Oskustega inimesi tuleb ette valmistada ja selle nimel tehaksegi tihedat koostööd erinevate riigiasutuste, haridusasutuste ja ettevõtjate vahel.

Inimest on vaja kohe

Sellegipoolest on täiesti võimatu meelitada selliste nõudmistega välisinvestor ära lubadusega, et otsitud inimesed on olemas aasta pärast. Tal on neid kohe vaja. Kuna meie inimeste hulk on väike, tähendab see meie jaoks ka seda, et peame tegema valikuid, milliste sektorite tarbeks me inimesi ette valmistame.

Lisandväärtuse tõstmiseks tööstussektoris on käimas tegevused ka tööstuse digitaliseerimisel, et leida võimalused, kuidas ühte patta panna tööstussektori vajadused ja IT-sektori lahendused ning sinna kirsina peale visata meie idufirmade viljakad tootearenduse ideed. Selleks on vaja erinevate ametite ja erasektori tihedat koostööd ja koordinatsiooni. Seda me ka teeme. Aga ka siin on suurim väljakutse meie väiksus, mistõttu tuleb muuhulgas leida võimalused, kuidas tööstusettevõtete vajadusi koondada, et neile vajadustele ühiselt kõige adekvaatsem lahendus leida.

Eestis rõõmustame koos, kui teatatakse uuest edukast investeeringust, aga ka kurvastame, kui oleme pidanud konkurentidele alla jääma. Kuid nendest vigadest me õpimegi. On subjektiivsed põhjused, miks me teistele riikidele alla jääme, aga palju on ka objektiivseid põhjused, mida koos lahendame, nagu eelpool sai kirjeldatud.

Meil on vabadus valida, milliseid riske võtame. Praegu oleme otsustanud riskida tööstussektorisse suurema lisandväärtusega ettevõtete toomisega, sest usume, et investeeringuid kaasates aitab see majandust tõhusalt kasvatada.