Palgast ei piisa

Selleks, et töötaja tahaks anda endast tööl parima, peab eelkõige olema täidetud esmavajalik: vääriline töötasu, õiged töövahendid ja hea töökeskkond ning kindlasti toetav õhkkond. Seda öelda on oluliselt lihtsam kui ära teha. Eriti teenindavas sektoris ja jaekaubanduses, kus käive on küll suur, kuid kasumimarginaalid väikesed. Jaekett, kes suudab ühest eurost käibes 4 senti kasumiks tuua, on juba rahvusvahelisest vaatenurgast tugev tegija.

Praegused palgad jaekaubanduse teenindavale personalile on liiga madalad. Paraku ei ole võimalik tõsta kõigepealt töötasu ja siis loota, et efektiivsus tõuseb ja käive hakkab samamoodi kasvama. See oleks lihtsalt sinisilmne. Pigem on enamik jaekaupmehi sattunud rattasse, kus palka tuleb küll kassa töös hoidmiseks tõsta, aga tulu selle katteks ei tule.

10sendine netopalgatõus ühes töötunnis vaevalt mõnda töötajat ülearu motiveerib. Kuus toob see palgakasvu täistööajaga töötajale alla 17 euro. Vaadates sama summat tööandja poolelt, on numbrid sootuks teised. Lisades 10sendisele tunnipalga kasvule juurde tööandja makstavad tööjõumaksud, korrutades selle läbi aastase töötundide arvuga ning kõikide töötajatega saame näiteks 400pealise meeskonna juures palgakulude kasvuks aastas üle 110 000 euro. Päris suur summa ühe mittemotiveeriva palgatõusu eest!

Palga kõrval unustatakse sageli mittemateriaalsed motivaatorid. Lisaks palgale otsib inimene töökohta, kus ta tunneb end väärtusliku ja hoituna. Mulle väga meeldis hiljuti kuuldud mõttetera – kui sa ise ei ole klienditeenindaja, siis ole kindel, et sa teenindad inimest, kes seda teeb.

Mis on lahendused?

Üks võimalus on muuta olemasolevaid töösuhteid. Oleme viimastel aastatel R-Kioskis olulisel määral muutnud oma ärimudelit, andes üle poole oma väikepoodidest frantsiisile ettevõtlikele inimestele, kellega jagame nii vastutust kui ka teenitavat tulu. Muutused nende ettevõtlike R-Kioski peremeeste ja perenaiste tööpanuses, kioskite tasemes ning seeläbi ka tuludes on olnud märkimisväärsed. Frantsiisimudel eeldab küll suuremat vastutust ja tööpanust, kuid loob ka võimaluse enam teenida.

Samuti tuleb olla paindlikum erisustega tööjõu suhtes. Näiteks tudengid või lastega kodus olevad lapsevanemad. Kindlasti on praegu ligi 10 000 lapsepuhkusel oleva vanema hulgas neid, kes teeksid meelsasti osalise ajaga tööd. On hea meel, et seadusemuudatused ehk seda peatselt ka senisest paremini võimaldavad. Samuti ei saa me praeguses tööjõuolukorras hoida poolvägisi tööjõuturult eemal teismelisi, kes meelsasti endale taskuraha ja kogemuste pagasit teeniksid. Küll aga eeldab nende segmentide tööle võtmine omakorda tööandja muutumist paindlikumaks ja teatud seadusemuudatusi. See aga nõuab kindlasti ka riigi tuge ega saa jääda vaid ettevõtja õlgadele.