Miks Venemaa vaene on?

Venemaa demokraatliku opositsiooni tuntuim nägu Aleksei Navalnõi tegi oma vägagi loetavas blogis postituse, milles kiitis ülivõrdes Eestit. Tähelepanuväärne sündmus Venemaa inforuumis, sest kui isegi vaenulik propaganda kõrvale jätta, siis on keskmisele venelase jaoks Eesti väike ja vaene postsotsialistlik riik, mis natukene kiusab oma vene elanikkonda ning teeb naljakaid sõjakaid avaldusi Kremli aadressil. Paljudele venelastele on kindlasti uudiseks, et needsamad halekoomilised eestlased on tavalise inimese toimetuleku mõttes Venemaale pika puuga ära teinud.

Navalnõi nimetab oma postituses järgmisi tõsiasju. SKP inimese kohta on Eestis 17 638 dollarit, Venemaal seevastu 11 038 dollarit. Keskmine palk Eestis on 1163 eurot, Venemaal vaid 508 eurot. Keskmine pension Eestis 391 eurot, Venemaal 206 eurot. Kas pole üllatavad faktid? Oleme ju harjunud ennast võrdlema Soomega ning idanaabri puhul pigem vaatame mitte rikkust, vaid hirmuäratavat sõjalist võimsust.

Venelane ei usu oma silmi

Kuid mitte see ei olnud Navalnõi postituse peamine mõte. Eesti pälvis tema tähelepanu sellega, et meie avaliku mõttevahetuse põhiteemasid oli president Toomas Hendrik Ilvese krediitkaardi kulutused. Ta on venekeelset Delfit lugedes teada saanud, et presidendi kantselei on teabenõuet järgides andnud ajakirjanikele riigipea krediitkaardi kulutuste täieliku loetelu. See on asi, mis Putini Venemaal inimeste pähe ei mahu. Autor pakub, et selle uudise peale viskavad Putin ja Medvedev omavahel eestlaste kulul nalja. Esiteks tundub mõeldamatu, et kellegi riigiametniku või riigiettevõtte juhi kulutusi üldse avalikustada saab. See oleks sealses kultuurikontekstis täiesti kohatu.

Teiseks on kulutuste diametraalselt erinev tase. Meil tekitab elevust juba kõige lihtsam restoraniarve. Ilvese Ärma talu aga ajab juba kogu ühiskonna keema. Kersti Kaljulaidi täiesti seaduspäraselt Euroopa Liidult saadav igakuine 12 000eurone kompensatsioon kujuneb pea et jututeemaks number üks.

Kui nüüd aga keskmine venemaalane neid uudiseid lugema juhtub, siis ei usu ta oma silmi või hakkab eestlasi tõepoolest pidama toladeks või tölplasteks. Kõik ju teavad, et iga endast lugupidav võimukandja ei ela mitte majas, vaid lossis, tal on luksuslik suveresidents Kreekas või Itaalias, ta koolitab oma lapsi Londonis või Pariisis ning omab Vahemerel või Kariibidel hirmkallist luksusjahti. Ning kui keegi seal selle asjus sõna võtab, siis riskib ta tagakiusamise või isegi vanglaga. Tahes-tahtmata kangastub venelasele, et naaberriigis, kus oma võimukandjaid pisiasjadega nöögitakse, sööb muu rahvas ilmsesti kartulikoori ja sõidab hobusega ning riigiisad on sedavõrd abitud, et peavad igast oma pisikulutustest kõigile aru andma.

Navalnõi valab külma vett krae vahele

Selles mõttes valab autor Vene avalikule arvamusele külma vett krae vahele. Ta tuleb järeldusele, mida meie siin, tundub, alati ei adugi. Tohutu lõhe, mis valitseb Eesti ja Venemaa riigi läbipaistvuse vahel, ongi põhjuseks, miks meie rahvas jõukuselt venelasest mäekõrguselt üle on. Puändina lubab presidendivalimisteks valmistuv Aleksei Navalnõi, et võidu korral muutub Kreml sama läbipaistvaks kui Kadriorg ning keskmine palk Venemaal saab olema kõrgem kui Eestis. Viimast me siiski kartma ei pea, sest isegi kui Navalnõil mingi ime läbi lastakse valimistele minna, siis paremal juhul võib ta arvestada paari protsendiga häältest ning võimalused presidendiks saada on seega olematud. Võime siin rahulikult magada ja olla üsna kindlad, et jääme oma toimetuleku poolest pikaks ajaks Venemaa jaoks kättesaamatuks.

Ausalt öelda läks Ilvese ja EASi nahutamine Ärma puhul minugi silmis üle piiri. Ka Kersti Kaljulaidi rahakotti vaatamine tundus kohatu ning krediitkaardi tavakulutuste kallal näägutamine jäi üsna arusaamatuks. Läbipaistvusel on oma hind. See paneb võimukandjad teinekord põhjuseta piinlikku olukorda, jagab meid omavahel asjatult kahte leeri või toidab kellegi haiglast uudishimu, millega meedia klikke teenib.

Donald Trumpile ei meeldi samuti läbipaistvus ning ta elas oma meelepaha välja, mõnitades puudega ajakirjanikku. Toomas Hendrik Ilves väljendas oma suhtumist ühe halvustava sõnaga: „tintla“. Kuid ei Trumpil ega Ilvesel ole voli ja võimu avalikkusel suud lukku panna, ja vähemalt võimu läbipaistvusega on nii Eestis kui USAs kõik korras. Kui aga kellelgi peaks selle väite õigsuse kohta kahtlusi olema, siis lugege Navalnõid ja võrrelge ennast Venemaaga.