Elektri püsitasu laastab maapiirkondi

Eesti Energiale kuuluv, sisuliselt monopoliseisundis Elektrilevi kehtestas valitsuse nõusolekul tarbijatele niinimetatud püsitasu, mis jõustub 1. juulistja lisandub kohtades, kus elektrit ei ole tarbitud või on tarbitud aasta jooksul alla 250 kWh. Püsitasu peavad hakkama maksma kokku umbes 80 000 klienti ja peret.

Püsitasu kehtestamist võib hinnata kui täiendavat hinnatõusu vastukaaluks konkurentsiameti ettekirjutusele, et ülekandetasu ja saadav kasum on põhjendamatult suur. Ülekandetasude alandamine ei viiks Elektrilevi miinusesse, see on vaid tõkend ülikasumite saamisele, mis mõjub positiivselt nii elanike rahakotile kui Eesti ettevõtete konkurentsivõime säilitamisele. Püsitasude sisseviimise tagant paistab selgelt läbi valitsuse soov kindlustada endale jätkuv dividendivoog Eesti Energiast.

Maks tarbimata kauba eest

Püsitasu meenutab kunagist ampritasude kehtestamise püüdu, mis ei soodusta elektrienergia säästlikku tarbimist, küll aga võimaldaks Eesti Energial saada tulu olematu kauba eest, mida tegelikult ei tarbita. Tuleb meeles pidada, et tarbija on võrku ühendamisega seotud kulud juba liitumistasuga kinni maksnud ning elektrihinnale on lisatud ka käibemaks, aktsiis ja põhjendamatult kõrged taastuvenergia tasud, mida varem ei olnud. Paljud tarbijad on ise kinni maksnud rajatud liinid ning tasudes on sees ka liinide hooldamise tasud ja kasum, mis Konkurentsiameti hinnangul on liialt kõrged isegi tänases olukorras, kus riik peab tegema kulutusi kõikide, ka vähekasutatavate enda valduses olevate liinide hooldamiseks.

Meil on palju maakodusid, mida hoitakse järeltulevatele põlvedele, samuti kümneid tuhandeid suvilaid, kus inimesed kasutavad elektrienergiat vaid paaril kuul aastas. Kõik nad peaksid hakkama igakuiselt maksma kauba eest, mida nad ei tarbi või tarbivad oluliselt vähem, kui neilt hakatakse sisse nõudma.

Tänapäeval on elu ilma elektrita mõeldamatu, seetõttu võiks öelda, et elekter on lausa inimõigus. Selle hinna või lisatasude määramise küsimus, mis on niigi suuremad kui näiteks Soomes, ei peaks olema mitte ainult valitsusametnike, Eesti Energia ega Eleringi ainupädevuses. Tegemist on laiema poliitilise teemaga, liinide olemasolu ja elektriga varustatus või selle puudumine on otseselt seotud nii julgeoleku kui riigi regionaalpoliitikaga.

Lätis, kus astuti vastav samm ja kehtestati püsitasud juba varem, lülitati elekter välja umbes 20 000 tarbimiskohal. Eestis lülitatakse välja 10–15 000 suvilat, suvilana kasutatavat või uute elanike ootel olevat maakodu, ehitusootel olevat krunti, kus maja pole ehitama hakatud ja muud, enamuses hooajalist tarbimiskohta. Riik jääb sellega ilma igasugusest elektritasust, kaasa arvatud uuest püsitasust ning paljudes kohtades täna olemasolev elektrivõrk laguneb, lammutatakse või viivad selle ära metallivargad.

Taasliitumine ülikallis

Kui kunagi peaks kellelgi tekkima soov lülituda uuesti võrku, kaasnevad sellega märkimisväärsed sisselülitamiskulud ning juhul kui ka liin on vahepeal likvideeritud, kümnetesse või isegi sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvad täiendavad kulud. Nendele, kes on kunagi maksnud elektrienergiaga liitumise eest, tähendab püsitasu kehtestamine topeltväljaminekut, sest mida rohkem ampreid oli, seda suurem on nii püsitasu kui uus liitumistasu. Sellised kulud käivad enamikele inimestele üle jõu. Tagajärjeks on edasine maapiirkondade tühjenemine ning võimaluse vähenemine, et elu maal taastuks, isegi mitte suveperioodidel.

Püsitasu rakendamine on lühinägelik. Ülekandetasu on võimalik alandada ka ilma püsitasusid kehtestamata. Seda enam, et meid ootavad valitsuse poolt ees veel terve hulk uusi maksutõuse, mis löövad valusalt meie kõigi rahakoti pihta.