Kole sõna, aga sügav sisu

Eestimaal on olnud aegu, kus isegi mootorikütust on olnud võimalik maha kallata. Kütuse hind oli olematu, nagu olematu keskkonnateadlikkus. Midagi erakordset ei olnud toavalguse ja -sooja ning vee "üledoosis". Seda seni, kuni kõik kulukaks muutus. Täna tajub suurem osa ressursisõltlasi toimunud muutust ja käitumise muutuse vajadust nii kodu kui ka ettevõtluse tasemel. 

Ressursitõhusus ja ringmajandus pole meie teadlikele ettevõtjatele enam sugugi võõrad mõisted. Tegemist on keskkonnavaldkonnas prioriteetse teemaga kogu Euroopa Liidus ning teistega sammu pidamiseks tuleb neile kõigepealt järele jõuda. Olles tänase seisuga ressursitõhususe arvestuses ELi pingereas tagant kolmandad, tuleb teha teistest suuremaid samme.

Seni analüüsimata valdkond

Koht ressursitõhususes viimaste hulgas räägib sellest, et suur hulk raha haihtub õhku, teinekord sõna otseses mõttes. Me peame õppima, kuidas olla tõhusam, ja nüüd on meil ka  toetusfond selle õppimiseks – meil on 110 miljonit eurot selleks, et meie tööstusettevõtted saaksid ülevaate ressursi kasutusest oma ettevõttes ning investeeriksid selle tõhustusse. Juba selle pilootprojekti algstaadiumis võin öelda, et huvi uue praktikavõimalusi pakkuva õppeaine vastu on olnud meeldivalt suur. Tõsi, ka siin on paar tingimust. Esimene voor on KIKis avatud Eesti töötleva tööstuse suurimatele energiatarbijaile – toiduainetööstus, paberitööstus, puidutööstus, mäetööstus ja mineraalsetest materjalidest toodete tootmine. Peale selle peab ettevõttel olema huvi ja ambitsioon ning samuti omaosalus investeeringuis. Eesti energiatõhususe spetsialistide hinnangul on suurimad säästuvõimalused toiduainetööstuses, sest vaatlused on näidanud toiduainetööstustes probleeme erinevates valdkondades, alates vananenud taristust kuni jääksoojuse kasutamata jätmiseni välja. Seega mitte ainult toidu raiskamine pole probleem, vaid ka selle toidu tootmises endas on raiskamist.

Kui me soovime, et need investeeringud panustaks ka tõhusasse toimimisse, on meil esmalt vaja analüüsida hetkeseisu ressursitundjatega. Kui teame, kuidas ja kui palju vesi, elekter, soojus, toormaterjal ja jäätmed ettevõttes reaalselt liiguvad, saame leida ka kõige sobivamad lahendused nende mõjutamiseks. Nii teeme tarku investeeringuid, mitte ei osta kõhutunde ajendil, ja saame oma raha eest ka kõige enam väärtust.

Karta ei tasu ka uusi lahendusi. Innovatsiooniga võivad kaasneda mõned riskid, aga tasud on see-eest suuremad. Tihti on need uued lahendused isegi juba olemas. Probleem ei peitu nende praktiseerimises, vaid mõttelaadi muutuses.

Julge ressursitõhus ettevõte on konkurentsivõimelisem, jätkusuutlikum ja hoiab kokku kuludelt. Tootmismasinatest eralduvat soojust võib näha tüütusena, mis tõstab ruumi temperatuuri hoidmisega kaasnevaid kulusid, või hoopis väärtusena, mis aitab kütta kontoriruume või kraanivett. Valgustades automatiseeritud leedvalgustitega ainult neid töökohti, kus parasjagu töö toimub, võib kokku hoida kuni 80% valgustusele kuluvast rahast.

Uus sõna - ringmajandus

Palju uusi lahendusi pakub ka ringmajandus. Jäätmete käitlemine on kallis, ent kui need on enda tootmisprotsessis või teisele tootjale tooraineks, pole nad enam jääde, vaid ressurss. Puitmassitootja Estonian Cell on Eestis selles teemas väga ere näide. Alates 2015. aastast on nad asendanud iga kuu üle 30% tootmises vajatud maagaasist enda reoveest toodetud biogaasiga. Nii on nad vähendanud nii enda kulusid kui ka sõltuvust maagaasist ja selle hinnast.

Tõhus ressursikasutus on igas mõttes mõistlik. Lisaks nähtavale majanduskasule aitab see vähendada survet keskkonnale ja tagab inimestele suurema heaolu. On selge, et loodusvarasid, nagu puhas vesi, õhk, pinnas ja looduse hüved, on vaja kasutada senisest palju targemalt. Kui suudame seda teha, ja ma usun, et me suudame, saame olla konkurentsivõimelisem, tugevam ja keskkonnasõbralikum riik. Mulle see sobiks, sobib ilmselt enamikule.

Aus on öelda, et selline lähenemine pole Eestis leiutatud, sarnase põhimõttega riiklikke toetusmeetmeid ressursitõhususe tõstmiseks on Euroopas rakendatud juba vähemalt kümme aastat. Lähimaid edulugusid toome vastaskaldalt – Soomes rakendatakse seda mitmetasandilise auditeerimise kaudu tulenevalt ettevõtte energiatarbimise mahust ja tootmise eripäradest. Keskmine majanduslik säästupotentsiaal Soome tööstusettevõtetes on 16,8% soojusest ja kütusest, 6,5% elektrist ja 9,9% vee arvel. Meie prognoosid lubavad aga seda, et kui lähiaastatel võtab paar- kuni mitusada ettevõtet ressursitõhusust tõsiselt ja investeerib sellesse, saame aastate pärast rääkida kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvast kasumist.

Kõlab mõistlikult? Mulle sõna ressursitõhusus üldse ei meeldi. Eriti see ressursi pool. Pole nagu tõupuhas eestikeelne sõna, aga sisu on siiski sügav. Seega kõlab!