Rahatargaks mängu ja lustiga

Kui käisin keskkoolis ja õppisin matemaatikat-füüsikat, siis läks kogu aur valemite ja reeglite tuupimisele. Ekstreempunktid ja tuletised – neid kõiki oli lihtne pähe õppida, kuid alles ülikoolis kõrgemat matat ja füssi õppides hakkasin aru saama, milleks neid on vaja, ja veelgi enam, mis on kogu selle asja mõte ja taga. Et tuletised on funktsiooni muutumise kiirus ja et auto kiiruse tuletis on auto kiirendus. Või, integreerides börsigraafikud, saame teada raha hulga sellel ajavahemikul. See teadmine ja arusaam tekkiski alles hilisemas õpinguperioodil, nii nagu paljud muudki maailmapilti kokku panevad tükid, mis oma koha peas alles siis leidsid.

Minus süveneb järjest veendumus, et meie koolihariduse alustalad on paljuski sinna vene aega kinni jäänud. Olen ka näinud oma tütarde pealt, kuidas tuubitakse õppetükke, aga mis on selle taga, ei olegi tähtis, sest koolis seda ei küsita ja loomulikult ka ei õpetata. Tuupimispõhine versus õhina- ja teadmiste põhine!

Majandus ei pea keeruline olema

Eriti kurb on olukord majandushariduses. Teadagi, see ju kubiseb keerulistest mõistetest nagu aktsiad, investeerimine, rahvuslik koguprodukt, intress, pankrot, majanduskasv, börs, riigieelarve defitsiit. Futuuridest ja optsioonidest rääkimata. Kindlasti oskavad noored päheõpitud definitsioonidega anda kõigile neile mõistetele ka korrektsed vastused, kuid kui minult küsivad needsamad gümnaasiumi viimase klassi õpilased, mis on börs, milleks aktsiaid vaja on ja kuidas neid osta saab, siis selline asi ei rõõmusta. Teistpidi: milleks meile kauplused ja kust ja kuidas leiba saab osta – see ajaks neid vist naerma. Paks majandusõpik ei seleta, milleks börs vajalik on ja kuidas aktsiaid saab osta. Seda viimast ei tea isegi enamik üle keskea majandusõpetajaid!

Ja mida arvata üheksanda klassi ühiskonnaõpetuse õpikust, kus on kirjas, et kui kulud ületavad tulusid, siis raha puudujäägi katmiseks kulude vähendamise või tulude suurendamise kõrval on võtta järelmaksulaenu!? Ja niimoodi me produtseerimegi vaesust, sest iga ära söödud laen, järelmaks, kiirlaen on potentsiaalne oht nõiaringi sattuda. Sealt väljapääsemine on aga väga raske.

Või siis üldtuntud arusaam, et oma kodu ostmine on investeering. Kulla inimesed, oma kodu on kõige suurem isiklik kulu auto, toidu, energia ja maksude kõrval. Oma kodu ei saa kunagi võtta investeeringuna, sest see ei tooda tulu. Kui arvata, et oma koduks soetatud korteri või maja müügil saab selle eest alati kõrgemat hinda kui oli soetusmaksumus, siis pigem see nii ei ole – kodu ostul ei sihita kinnisvaraturu soodsat seisu, vaid ikka isikliku elu vajadusi, samuti nagu müügi puhul. Samuti ei ole oma kodu ostuotsused tihti ratsionaalsed ega peagi olema: kodu on koht, kus tuleb ennast hästi tunda, seal peab olema hea puhata ja perega aega veeta, mistõttu on täiesti loomulik, et igal sammul ei kalkuleerita ostuotsuse ratsionaalsust. Ma ei võta sõna siinkohal selle üle, kas kodu tasub osta või rentida.

Alustame "Monopolist"

Mõni aasta tagasi üllitas grupp noori inimesi suurepärase raamatu „Matemaatika õhtuõpik“ (see on veebist päris tasuta alla laetav). See on suurepärane näide, kuidas peaks ja võiks matemaatikat tegelikult õpetada. Õhtuõpik toetab koolitunde ja päris õpikut, aga sobib ka kõigile teistele, kes sooviksid matemaatikat iseseisvalt avastada või taas avastada. Iga keskkooli ainekavas mainitud olulise teema ning mõiste kohta leiad siit intuitiivseid seletusi, aga ka nende ajalugu, huvitavaid fakte ja rakendusi. Seda raamatut on lust lugeda, sest matemaatikale on siin huvitavalt ja eluliselt lähenetud. Kuiv, igav ja raske reaalaine on muudetud mänglevalt lihtsaks koos seletustega ja näidetega reaalsest elust ja mis peamine – see on muudetud huvitavaks.

Oluline on tuua keerulisena tunduvad teemad lähemale nii, et kuulaja oskaks luua seoseid praktilise eluga. Miks siis mitte seda õpetada mänguliselt, nii nagu see elus eneses toimub. Alustame koolis „Monopolist“, siis loome klassis panga, jagame ja võtame kiirlaene elu kuludeks ja võtame pangalaene investeeringuteks, anname üksteisele mängulaene koos intresside tasumisega, proovime osta-müüa aktsiaid ja aru saada nende rollist majanduses. Alustame ettevõtte loomisega. Üritame säästa, tulusid suurendada ja investeerida (üüri)kinnisvarasse, laenudesse, võlakirjadesse jne.

Kõik inimesed ei saa kunagi finantsiliselt täiesti teadlikuks või lausa majanduslikult sõltumatuks ja vabaks, nii nagu ei saanud vene ajal kõigist trollijuhte. Ja ei peagi saama. Küll aga võiks olla eesmärk seda teadmist arusaadaval moel jagada. Kui nii teha, annaks see juba koolipingis parema baasi majanduslikuks elutarkuseks.

Riik on nii rikas, kui targad on tema kodanikud.