Rihm tuleb koomale tõmmata

Koos Ühendkuningriigi lahkumisega kaotab Euroopa Liidu eelarve arvestatava summa, kuna ta on olnud üks suurimaid netomaksjaid. Sõltuvalt sellest, kas ja kuidas arvestatakse korrektsioonimehhanismi, moodustavad selle riigi netomaksed Euroopa Liidu eelarvest 12-15%. Kuigi Ühendkuningriigi lahkumise järel ELi eelarvesse tekkiva augu suuruseks on pakutud ligikaudu 10 miljardit eurot aastas (5-17 mld eurot), tuleks sellesse summasse ettevaatlikult suhtuda. Lõplik tulemus sõltub ikkagi Ühendkuningriigi ja ELi läbirääkimiste tulemustest: milliseks jäävad nende suhted, millal lahkumine toimub ning ka sellest, kuidas soovivad liikmesriigid nii praegust kui ka uut eelarveperioodi rahastada.

Euroopa Komisjon on teatavasti küll välja käinud võimaliku lahkumisarve (60 miljardit eurot), millega aga Ühendkuningriik aga nõus ei ole ning selle pealäbirääkija David Davis on isegi seisukohal, et tema riik ei pea lahkumisel ELile midagi maksma. Mõistagi on igasuguste numbrite väljakäimine, kes kellele kui palju võlgneb, praegu liiga ennatlik. Ühendkuningriik on praeguseid eelarvekulutusi aktsepteerinud ning kinnitanud sellega oma nõusolekut neid finantseerida. Suure osa ELi eelarvekulude taga on juba heakskiidetud projektid, mille finantseerimine on plaanitud mitme aasta jooksul. Ei ole niivõrd oluline, kui suured on Ühendkuningriigi kohustused EL eelarves praegu, vaid millised on need pärast lahkumist.

Kuidas täita auku

Aastas 10 miljardi ehk kogu eelarveperioodi kohta 70 miljardi suurune auk tähendaks tõsiseid tagasilööke ELi programmide finantseerimises. Kuna ligikaudu 70% ELi eelarvest läheb struktuuritoetustesse ja ühisesse põllumajanduspoliitikasse, mõjutaks Ühendkuningriigi lahkumine nende rahastamist üsna tugevalt. See summa on mõlemast ligikaudu viiendik. Võrdluseks võiks lisada veel ELi teaduse ja innovatsiooniprogrammi Horizon 2020, mille rahastamise maht on umbes 80 miljardit eurot.

Ühendkuningriigi lahkumine tõstatab küsimuse, kas suurendada 27 liikmesriigi panust ELi eelarves, vähendada kulutusi või oleks mõistlik nende kombinatsioon. Liikmesriikide panuse suurendamise vastu oleksid tõenäoliselt praegused netomaksjad, samas kui netosaajatele ei meeldi kulutuste vähendamine. Kindlasti loob aga Brexit võimaluse ELi eelarvet reformida, mis tähendab muudatusi nii prioriteetides kui ka rahastamises. ELi uue eelarveperioodi (2021-2027) rahastamise läbirääkimised algavad juba varsti ning need võivad tulla pingelisemad kui varem, sest vastasseis netomaksjate ja –saajate vahel ilmselt süveneb.

Ühendkuningriigi lahkumine muudab veidi ELi eelarvesse netomaksjate ja -saajate nimekirja. Ainuüksi Brexit Eestit veel netomaksjaks ei tee. Küll aga ületame me SKP 75% piiri ELi keskmisest (inimese kohta ostujõu pariteedi järgi), mis vähendab uuel eelarveperioodil Eestile eraldatavate struktuurivahendite mahtu. Seega tuleb meil järgmisel eelarveperioodil arvestada väiksemate ELi rahaga. Kas ja kui palju suureneb Eesti kohustus EL eelarves, sõltub paljudest tingimustest.