Suhkur ei ole inimõigus

Magustatud jookide maksustamise ümber kerkinud poleemikas on mind kõige rohkem hämmastanud peamiselt sotsiaalmeedias ja kommentaarides kõlama jäänud nii-öelda tavaliste inimeste kurtmine selle üle, et nüüd tarbijaid karistatakse oma põhivajaduste täitmise pärast. Lubage naerda. Limonaad on sisuliselt luksuskaup, mis võib tekitada samamoodi sõltuvust nagu suitsetamine või alkoholi joomine. Jah utreerin, kuid põhimõte on sama: kahjuliku sõltuvuse eest tuleb rohkem maksta.

Tegelikult võiks suhkrumaksu alla minna ka alkohoolsed joogid, lisaks niigi kehtivale aktsiisile. Sest alkohol, eriti värvilised segujoogid, on kurguni suhkrut täis ja nende liigtarbimine mõjutab muudele tervisehädadele lisaks ka kehakaalu. Seda on näidanud mitu uuringut, et paljud noored alustavad alkoholitarbimist lahjadest ja magusatest jookidest just seetõttu, et neil pole tohutu suhkrukoguse tõttu alkoholile omast kibedat maitset.

Teiste suhkrumaksu proovinud riikidega enese kõrvutamine aitab ainult nii palju, et nende kogemusest saab õppida. Selle pärast aga Eestis midagi tegemata jätta on jabur. Me ei tea, milliseks kujuneb meie kogemus ja teistest näidetest ei saa lasta ennast takistada. Käed rüpes rasvumise pealtvaatamine ei ole kuidagi parem. Tõsi, võib vaielda, kas riik peaks sekkuma inimese tervisesse sellisel moel, kuid kui on näha, et inimesed ise ei suuda oma harjumusi muuta, on vaja karmimat kätt.

Maks on halb, sest sellega tahetakse täita riigieelarvet? Jah, selleks makse välja mõeldaksegi, et raha koguda. Kui on märke, mis näitavad, et sellega võib kaasneda positiivne mõju ühiskonnale laiemalt, siis pole mingisugust loogilist põhjust maksule vastu seista. Vastaste väide, et karastusjoogid moodustavad suhkrutarbimisest ainult väikese protsendi, pole mingi argument. Kuskilt tuleb ju alustada.

Ettevõtjal on ka vastutus

Jah, joogitootjate elu läheb jälle raskemaks. Küll kiusatakse neid alkoholiaktsiisiga, nüüd suhkrumaksuga. Karastusjookide tootjad ütlevad, et tegelevad pidevalt jookides suhkrukoguse vähendamisega. Samamoodi nagu alkoholitootjad rääkisid mõni aasta tagasi, kuidas nad on tegelenud kangemate (ja väiksema aktsiisimääraga) õllede vähendamisega. Tore! Aga kui mingeid positiivseid muutusi pole aastate jooksul märgata, vaid rasvunute hulk aina kasvab, siis on ilmselgelt vähe kasu senistest tegevustest. Taas pean rääkima vastutustundlikust ettevõtlusest – kõike ei saa rahas mõõta, tuleks vaadata suuremat pilti ja mõelda, kuidas mina ettevõtjana saan anda oma panuse, et inimeste elu oleks parem ja ühiskond tervem. Nõrgemate – antud juhul näiteks laste või alkoholi puhul alkoholisõltlaste – arvel kasu teenimine on lihtsalt näotu.

Ainus kaalukas vastaste argument, millega tuleb nõustuda, on see, et maks üksi rahva tervist ei paranda. Sellega koos on vaja teavitustööd, selgitust, mida valge suhkur meiega teeb ja miks seda tuleks vähendada ning asendada tervislikemate suhkrute tarbimisega. Kui me tahame tervishoidu raha juurde ja et seda ei kuluks nii palju, tuleb ette võtta ka järgmised sammud, millega väheneks teistegi suhkrut täis magusate jookide ja söökide tarbimine.