Magusamaksu hapud viljad

Magustatud joogi maksu eesmärk on üllas – vähendada ülekaalulisusest põhjustatud haigusi ning parandada rahva tervist. Kahjuks aga on eelnõu ettevalmistajad taas kord unustanud suure entusiasmiga kindlaks teha, kuidas oleks kõige tõhusam probleemi vastu võidelda ning kas plaanitud lahendus on kooskõlas Eesti ja ELi õigusega. Selline kiirustamine oleks põhjendatud vaid juhul, kui eestlased oleksid maailma kõige paksem rahvas ja meid ähvardaks väljasuremine, kui valitsus seda maksu kohe ei jõusta. 

ELi õiguse kohaselt ei tohi maksustamine olla suvaline – andes põhjendamatu konkurentsieelise toodetele, mida ei maksustata. Nii võib Euroopa Komisjonil Eestis kavandatava suhkrumaksu asjus tekkida küsimus, miks on maksustamata mitmed magustatud joogid, näiteks magusad joogijogurtid ja keefirid – samas kui maksustatud on sarnased tooted, näiteks karastusjoogid ja magusad piimajoogid. Selline valikuline maksustamine võib endast kujutada keelatud riigiabi andmist. Samuti võib maksuvabastuse andmine jaemüügikohas valmistatud ning kohapeal tarbimiseks mõeldud jookidele kujutada endast keelatud diskrimineerivat maksustamist. Selline maksuvabastus annab eelise omamaistele ettevõtjatele.

Vaatame teiste kogemusi

Tõepoolest, ka mitmes teises ELi liikmesriigis on eri toiduainete maksustamisega katsetatud. Nende riikide kogemus on aga näidanud: selleks, et sellised maksud oleksid õiglased ja õiguspärased, on vaja enne maksu kehtestamist põhjalikult läbi mõelda, milliseid tooteid ning millise maksumääraga maksustada.

Euroopa Komisjon on mitmel korral leidnud, et uued maksud ei ole ELi õigusega kooskõlas. Nii näiteks ei olnud Taani nn rasvamaksu määr ja kehtestamise vajadus komisjoni hinnangul piisavalt põhjendatud. Samuti leidis komisjon, et Soomes šokolaadile ja kommidele kehtestatud suhkrumaks võib endast kujutada keelatud riigiabi küpsistele, mida ei maksustatud.

Magustatud jookide maksu kehtestades peame arvestama ka võimalike kahjulike tagajärgedega. Estonian Airi kogemusest teame, et keelatud riigiabi tuleb Eestil tagasi nõuda. Tallinna müügimaksu vaidlus näitas, et ebaseadusliku maksu kehtestamine annab maksumaksjale tagastusnõude õiguse. ELi õiguse rikkumine võib tuua ka trahvi.

Kuidas edasi liikuda?

Võib ju mitte midagi muuta ja loota, et jumal on eestlane. Kuid nagu me Estonian Airi puhul nägime, on lootus lollide lohutus. Kui võitlust ülekaalulisusega jätkata, tuleks esimese sammuna koostada eelnõu väljatöötamiskavatsus, et teha kindlaks, kas regulatsiooni kehtestamine on üldse vajalik ning millised meetmed aitaksid kõige paremini eesmärki saavutada. Nagu eelnõu seletuskirjast selgub, on praegusel juhul maksu eelistatud seletustööle ja tervislike eluviiside toetamisele vaid seetõttu, et maks on ainus abinõu, mis raha sisse toob. 

Seejuures on tähelepanuväärne, et maksu kehtestamise vajadust põhjendatakse seletuskirjas 2008. aastast pärit andmetega, mille kohaselt oli Eestis rasvunute osakaal sel ajal üks kõrgemaid ELis. Selle asemel, et analüüsida, missugune on olukord praegu, on asutud pikemalt mõtlemata võitlema 2008. aasta probleemiga. Kas me kujutame ette, et teeksime näiteks kaitsepoliitikas tänaseid otsuseid 2008. aasta teabele toetudes? Arvestades, et Tervise Arengu Instituudi uuringule toetudes annavad karastusjoogid Eestis vaid 1,5-2% päevas tarbitavatest kaloritest, on maksu kehtestamise vajadus pigem küsitav. Või vaatame laiemalt – kui valitsusel on siiras mure eestlaste tervise pärast, siis võiks kaaluda hoopis solaariumide maksustamist, arvestades, et Eesti juhib nahavähki suremise edetabelit Euroopas.

Maksumäärade ja maksustatud toodete valik peab olema läbimõeldud ja põhjendatud. Kui jätame analüüsimata, kas maksu kehtestamine on ELi õiguse ja põhiseadusega kooskõlas, ei pruugi magusamaksu tulemused olla kaugeltki nii magusad, kui valitsus loodab.