Mida teha Eesti maksudega

Eurostat paigutab tööjõumaksude alla laias laastus kolm erinevat tüüpi maksu. Need on indiviidi tulumaks töistelt tuludelt ja sotsiaalkindlustusmaksed, mida tasuvad nii ettevõtted kui majapidamised. Seega on vastus küsimusele, kas füüsilise isiku tulumaks on tööjõumaks, üheselt jaatav. (Loe lisaks siit.)

Sotsiaalmaksed on seotud kahe peamise valdkonnaga – pensioni ja ravikindlustuse rahastamisega. Sotsiaalkindlustusmaksed eeldavad seost konkreetse inimese või tööandja sissemakse ja selle indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Maksude puhul aga sellist seost olla ei tohi.

Kuni 2012 aastani klassifitseeris Eurostat makse maksubaasi alusel kui tarbimis-, tööjõu, kapitali- ja looduskeskkonna kasutamisel põhinevaid makse. Viimase viie aasta jooksul aga tööjõumakse enam sellisel viisil kokku ei panda. Neid saab küll eraldi käsitleda, aga ühtse potina neid enam välja ei tooda. Põhjus lihtne – vajalik on eristada, keda siis tegelikult tööjõumaks koormab – kas töötajat või tööandjat. See eristamine on äärmiselt oluline maksusüsteemi kujundamisel ja maksukoormuse optimaalsel jaotamisel.

Eestis katavad indiviidi tulumaksud 17% kogumaksudest, Soomes 30%. Ettevõtete makstavad sotsiaalmaksed on Eestis on 32% kogumaksudest, Soomes aga 20% Kuigi mõlemad maksuliigid tõukuvad samalt aluselt ehk töölepinguga määratletud töötasult, siis nende maksude koormuse kandjad on erinevad subjektid. See ei ole nullsumma mäng, mille puhul pole vahet, kelle maksukoormus muutub. Nii näiteks töötaja tulumaksumäära alandamine või maksuvabastuste suurenemine ei mõjuta mitte kuidagi tööandja maksukulu taset. Kuigi töövõtja maksukoormuse alanemine võib tulevikus vähendada tema nõudmisi palgatasemele. Tulumaks ei ole tööandja kulu ega töölepinguid ei tehta netopalgas. Kui keegi püüab midagi muud väita, siis see on üleskutse seaduserikkumisele.

Aga vaadates tööjõumaksude koormuse jaotumist Eestis, siis näemegi meie peamist maksuprobleemi – ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus, mis ei võimalda tõsta palka ega luua töökohti. Ja vaatamata tööandja kõrgele maksukoormusele on pensionid ikka madalad ja haigekassa pankrotti sammumas. Samas on indiviidi tulumaksukoormus veelgi alanemas, mis omakorda sunnib tõstma tarbimismakse. Mis tähendab seda, et hoiame palga madala ja suurendame hindu. Minule isiklikult meeldib vastupidine olukord – selline, kus on kõrged palgad ja madalad hinnad!

Mida siis teha? Tuleb muuta maksustruktuuri!

Esimene asi on see, et tuleb pool ettevõtte sotsiaalmaksust viia indiviidi maksukohustuseks. Ehk siis 15% maksab tööandja ja ülejäänud osa töötaja. See avab tee oluliseks palgatõusuks ja muudab ettevõtted konkurentsivõimelisemaks.

Teiseks, tuleb ära lõpetada idaslaavilik proportsionaalne tulumaks. Sarnane maksusüsteem kehtib ainult Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas. Ja veel Eestis ja Leedus. Praegu pole ühtegi maksuteoreetilist argumenti, mis meil peaks olema selline primitiivne ja ebaefektiivne tulumaks. Kõik sellise tulumaksusüsteemiga kaasnevad tagajärjed on aga majandusele üheselt negatiivsed.

Progresseeruva määraga tulumaks võimaldaks ettevõtte sotsiaalmaksu vähenemist tekkiva tulupuudujäägi kompenseerida kõrgema eraisiku maksustamisega. Kõrgem palk, aga ka kõrgem maks. Pole võimalik ettevõtte sotsiaalmaksu otse töötajale üle kanda, vaid see peab olema indiviidi tasemel progresseeruva maksumääraga.

Äripäev on teinud korduvalt ettepaneku seada sotsiaalmaksule lagi. Paraku ei ole see praeguse proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul maksutehniliselt lihtsalt võimalik. Sotsiaalmaksu lagi ei ole mitte töökohtade loomise instrument, vaid õigluse aspekt, mis viib vastavuse sotsiaalkindlustusmaksete summa ja eeldatavalt vastu saadava hüvise koguse. Töökohti loob ikka madal sotsiaalmaksukoormus kõikides sektorites. Küll turg omad ära tunneb ja teab, kellele on vaja kõrgemat palka maksta. Sotsiaalmaksule lae seadmine eeldab aga vältimatult indiviidi tulumaksumäära progresseeruvust ja maksukoormuse jaotust tööandja ja töövõtja vahel. Kui neid ei ole, siis on see sama sisukas kui sõelaga vett kanda.

Kolmandaks, indiviidi tasandil suurem tulude maksustamine võimaldaks ka tarbimismaksud konkurentsivõimelisemaks alandada ja vähendada tarbijate moonutuslikku käitumist.

Neljandaks, ka klassikalise ettevõtte kasumimaksu sisseseadmisest ei ole pääsu. Ettevõtted, kes ei panusta ühiskonna arengusse oma kasumi jagamise kaudu, ei vääri ühiskonna usaldust ega respekti. Oluliselt lihtsam kõigi jaoks oleks madalal tasemel kohustuslik ettevõtte kasumimaks, kui praegune paranoia panditulumaksu ja maksuoptimeerimisega.