Tahan midagi muud ja kõik!

Korruptsioonist ei saa lihtsalt lahti, sest onupojapoliitika on inimesele – nagu teistelegi karjas elavatele olenditele – loomuomane. Omasid tuleb aidata. Teiselt poolt – kui korruptsioon on ühiskonnas taunitud, siis on iga katse teda välja juurida kiiduväärt tegu.

Muidugi, kui vaadata maailmale sellise avara pilguga nagu Ameerika ajakirjanik Robert D. Kaplan, asetuvad asjad teistsugustesse seostesse. Ajastul, mil rahu peetakse tagatuks, pühendab meedia end aina enam rahvamassi ihade rahuldamisele. Rahvamassil pole nagu telekaameralgi ajaloolist mälu ning ta on absoluutselt endassesulguv, nähes vaid seda, mis mahub tema silmaringi – ja ei kübetki enam.

Kaplan on karm: “Mida muud etendasid Ameerika uudisteässad printsess Diana matustel kui mitte rahvamassi emotsioone, mis olid valatud maotutesse sõnadesse? Rahu toob kaasa sellise fenomeni laienemise ja tugevnemise, sest kui kaalul pole midagi, mis oleks väärt elu või surma, langevad ka nõuded meedia usaldusväärsuse vastu.”

Korruptsioonivabadus võib tähendada türanniat

Kui ajakirjandus keskendub avalikele skandaalidele, siis ta unustab ära, et süsteem, kus korruptsioon puudub või seda esineb vähe, on tõenäoliselt türannia: Hitleri Saksamaale, Mengistu Haile Mariami Etioopiale ja Lee Kuan-Yew Singapurile oli muude asjade kõrval omane ka suhteliselt aus bürokraatia. Mõõdukates annustes annavad korruptsioon, truudusetus ja rumalus täpselt nagu väikesed sõjaretkedki tunnistust inimlikkusest.

Kestva kodurahu ajastul kärbuvad valitsusinstitutsioonid, sest arvatakse, et rahvuslik julgeolek on tagatud. Inimeste mälust kaob aeg, mil asjad olid teisiti. Pühalikkuse oreooli kaotavad valitsusasutused muutuvad kergesti rünnatavaks, eriti kui arvestada seda, et mittetüranlike režiimide puhul eeldavad tuhandete inimeste iga päev langetatavad kümned tuhanded otsused vähemalt teatud korruptsiooni.

Tavalistest ja sugugi mitte kõrgepalgalistest inimestest koosnev bürokraatia nõuab oma toimimise eeldusena mõistlikul määral vigu. Kuna laia avalikkuseni jõudnud info paratamatult lihtsustub, loob kontekstist välja kistud üksikküsimuste üle jahumine massihüsteeriat. Kui sõda toob kaasa austuse võimsa ja edumeelse valitsuse vastu, siis rahu loob institutsionaalse tühiku, mida (muu hulgas) täidavad meelelahutusfirmad.

Eestlaste rahulolematus oma valitsusega või linnavalitsusega või kooli direktoriga (või naisliidu valitud aasta emaga jne) ei ole midagi erandlikku. Erik Moora kirjutas hiljaaegu (EE 19.04.), kuidas ajakiri Economist luges kokku, et alates aastast 2008 on Euroopa valijad ametisolevast valitsusest ära pöördunud tervelt 29 valimisel 35st. Erinevalt varasemast ei sõltu valitsusparteide tulemus ka sellest, kuidas läheb riigi majandusel. Valijate tavasõnum on: tahan muud ja kõik!

Liberaalne demokraatia peabki pidevalt paljastama pisipättust.