Kellele annan oma hääle valimistel?

Mu hääl läheb seltskonnale, kes ei vastanda Toompead ja all-linna hoolimata sellest, kes kusagil parasjagu võimul on. Jumal üksi teab, kui palju on Tallinna linna ja Eesti riigi valitsuse vastastikune põrnitsemine sel sajandil Eesti elanikele maksma läinud.

Mu hääl läheb seltskonnale, kes asub reaalselt Helsingiga koostööd tegema. Mitte EASi moodi mainekujundusega, vaid ühisest transpordisüsteemist, ühistest hangetest alates ja Helsingist tulevate Hiina turistide tarvis hiinakeelsete siltide ja giidide ettevalmistamiseni välja. Ainuüksi Tallink tõi esimesel poolaastal Tallinna 200 000 Aasia, ennekõike Hiina turisti ja Finnairi edu Aasia liinidel vaadates, kust need laevareisijad meilegi tulevad, on see alles täitsa algus. Tallinna-Helsingi tunnelit rajavad ettevõtjad räägivad perspektiivis kümnest miljonist Aasia turistist, kes kahe pealinna vahel võiksid  aastas reisida. Tere tulemast ehk ni hao, nagu ütles USA presidendi lapselaps eelmisel nädalal ajakirjanikele tervituseks. Noored teavad.

Miski pole tasuta

Mu hääl läheb seltskonnale, kes ei kasuta sõna „tasuta“ isegi, kui mingi asi, näiteks ühistransport ilma linnarahvalt piletit nõudmata sõidab või lasteaial puudub kohatasu vanema jaoks. Kes teab, et see on tasutud linnarahva teistest maksudest ja pigem võtab maksumaksjalt argumendi selle teenuse eest kõrgemat kvaliteeti nõuda.

Mu hääl läheb seltskonnale, kes pole hüsteeriline venekeelsete valijate suhtes. Hüsteeriline nii nende häälte püüdmise kui hüsteeriline nendega hirmutamise asjus. Venelasi võiks linnaametnike seas rohkemgi olla.

Mu hääl läheb seltskonnale, kes paneks linnavalitsuse kokku vähemalt kolmest enam hääli saanud seltskonna liikmetest ehk kaasaks linnajuhtimisse rõhuva enamuse tallinlaste hääled.

Linnameedia kaotamist ma oma hääle andmisel ei arvesta. Tallinna TVd  näen ma üsna sarnaselt ERRiga. Kuna näib, et erinevalt teistest lääneriikidest tahab Eesti maksumaksja kangesti püsti hoida riigi suurimat meediafirmat, siis pangu ka Tallinnas samamoodi edasi. Lihtsuse mõttes tasuks Tallinna TV ehk ERRiga kokku panna. 

Niisamuti ei hinda ma kommunaalmajanduslikke lubadusi. Teedesse ja avaliku linnaruumi kordategemisse saab panna just nii palju raha, kui teistest eelnimetatud tegemistest tekib.

Tähelepanelikul lugejal võib nüüdseks aga olla tekkinud õigustatud küsimus, et kellele siis oma hääle annan.

Sõõrumaal-Mõisal on lootust

Suurimad lootused võiks ses mõttes panna ülimalt pragmaatiliste ettevõtjate Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõisa valimisliidule, kuid seal on üks suur kui. Kõik oleneb sellest, mis inimestega lõpuks siis valimistele välja tullakse. Seni (kas jutumärkides või mitte) välja lekkinud valimisnimekiri tekitab pehmelt öeldes ärevust.

Ütlen kohe ka ära, et ma ei suuda anda oma häält nimekirjale, milles figureerib Edgar Savisaar. Mees, keda pean põhisüüdlaseks korruptiivse, ebaefektiivse ja vene ning eesti kogukonda vastandava Tallinna linnavõimu tekkimisel. Sel põhjusel ei saa ma anda oma häält ka Keskerakonnale, kes on Tallinnas, aga ka Ida-Viru linnades ilmekalt näidanud lord Actonile omistatud ütluse "Võim kipub korrumpeeruma ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt" tõelevastavust.

Reformierakonnal on alati olnud tugev nimekiri Tallinnas, kus on täiesti valitavaid kodanikke, kuid ikkagi – see valges kampsunis Kristen Michal linnapeakandidaadina... Võinuks ju riigi tasandil opositsiooni jäämist ära kasutada sisemisteks reformideks, aga ei viitsitud. Järelikult ei olda uuendusmeelsed ka pealinnas, mis kahandab suuresti hääle saamise tõenäosust.

Ma ei kujuta ette, mis tingimustel annaksin ma oma hääle Tallinnasse riiklikke üürimaju ihkavatele või minu igapäevast elu käskude ja keeldudega mõjutada üritavatele sotsidele.

Kunagi sai mu hääle valimistel tihti IRL, kuid nüüd on sellest omal ajal uuendusmeelsest ja cool’ist erakonnast saanud tagurlik jõud nagu Isamaa sünni juures olnud luteri kirikustki. Oih, välismaalane, fuih, gei – selline suhtumine on nii eilne päev, mis käigu kokku pigem Groznõi kui Tallinnaga.

Nagu ikka, raske valik. Eks ma otsustan lõpuks nagu igaüks – vaatan hääletamiskeskkonda minnes nimed üle ja klikkan ühele, kes minu teada tõbras pole ja ise mõelda oskab. Igal juhul on mul tunne, et seekord võivad Tallinnas valimiste järel asjad paremuse poole liikuda. Oleks aeg, tallinlased väärivad seda.