Panga riskivaba lüpsilehm

Õppelaen on justkui jäänuk mingist teisest ajast. Euroopa Keskpanga rahapoliitika on teadagi lõtv ning intressikeskkond laenamiseks soodne. Õppelaenu intress püsib aga muutumatu ning on üpris karm viis protsenti. See lepiti kokku juba mitukümmend aastat tagasi.

Ka maksimaalne laenusumma – 1920 eurot – on aastaid sama püsinud. Eks need kaks aspekti ning üldiselt suurem teadlikkus laenamisest ja selle ohtudest olegi selle taga, miks õppelaenu populaarsus aasta-aastalt üha väheneb.

Võib ju öelda, et laenuvõtja on noor kindla sissetulekuta inimene, kes on suure riskiga ning kellelt tulekski kõrget intressi küsida. Aga õppelaenu taga on kõige võimsam käendaja ehk riik. Kui kunagine õppur laenumaksetega hätta jääb, korvab selle pangale riik, mis mõistagi raha hiljem ise inimeselt välja nõuab.

Aga see tähendab, et panga jaoks on õppelaenu andmine riskivaba. Ja ehkki laenumahud vähenevad, on pankadel siiski intressidest oodata umbes viis miljonit eurot. See on sisuliselt riskivaba kasum.

Õppelaenu süsteem vajab põhjalikku reformi, üle tuleb vaadata nii selle olemus, laenusummad kui kindlasti ka intress. Lahendamist aga vajab ka olemuslik küsimus – kas on ikka õige süsteem, kus tasuta kõrgharidusega riigis annavad õppuritele sotsiaalse iseloomuga laenu kasumit taotlevad kommertspangad?