Klaaslae purustamine võib murda kaela

Pealkirjade põhjal tundub, et värske majandusstatistika – eriti ettevõtete kasumi ja investeeringute näitajad, kuid ka ehituse ja majanduse kasv – on tekitanud kergemat sorti eufooria. Tõesti, numbrid on head, isegi väga head.

Kuid asi ei ole nii lihtne: nende toredate kasvunumbrite taga ei ole näha sügavat ja põhimõttelist murrangut tootmises, mille põhjal võiks väita, et Eesti majandus oleks jõudnud kvalitatiivselt teisele tasemele. Piltlikult väljendudes on paljud ettevõtjad küll oma pea vastu klaaslage surunud ja üritavad seda kergitada, kuid lagi püsib endiselt paigal. Pisut on suurenenud tõenäosus, et seda lage on siiski võimalik liigutada ja ehk isegi purustada, kuid suurenenud ka tõenäosus kaela murda.

Eesti majanduse praegune elavnemine toetub mitmele tegurile, mis oma loomult on lähiajaloolised ja ajutise mõjuga. Esiteks pärast planeeritust pikemaks veninud ettevalmistusperioodi on Euroopa Liidu struktuurifondide raha kasutuselevõtt oluliselt suurenenud. Tulemuseks on ehitusmahu kasv. Lisaks sellele on suurenenud ka erasektori ehitusmaht. Pikas vaates ei ole sellise kõrge kasvu jätkumine võimalik. Oleks palju parem nii ettevõtjatele kui ka riigi majandusele tervikuna, kui ehitusmahu dünaamika oleks vähem volatiilne. Praegu on aga väga tõenäoline, et järsk tellimuste kasv toob kaasa veel järsema hinnatõusu, mis võib seejärel vähemalt ehitussektoris hinge kinni tõmmata.

Teine Eesti majandust oluliselt turgutav tegur on Euroopa Liidu ja eriti Eesti suurima majanduspartneri Soome majanduse paranev käekäik. Välismõjude puhul ei tasu unustada ka Venemaa sanktsioonidest tingitud tagasilöögi ammendumist, kusjuures paari aasta jooksul on nii mitmelgi juhul leitud asendusturud või -tooted. Väiksemalt ja lokaalsemalt on numbritest kadunud seakatku aga ka geopoliitilise ebakindluse mõju.

Pööre on alanud

Ettevõtete omanikel ja juhtidel võttis päris pikalt aega, et mõista Eesti demograafiliste protsesside mõju nende igapäevasele toimimisele. Sellest tingitud esimesed olulise mahuga sisulised muudatused tootmises tehti kaks-kolm aastat tagasi. Olenevalt ettevõttest valiti muutuste põhisuunaks nii tehnoloogilisi kui ka tooteuuendusi, odava allhanke asendamist kallimaga või ka ise lõppturule minekut.

Selliste muudatuste tegemise aeg on ettevõttele alati keeruline: säilitades olemasolevat tootmist tuleb samal ajal rajada uus, ettevõtte finantsseis muutub pingelisemaks, samuti tuleb leida uued töötajad või olemasolevad ümber õpetada.

On näha, et see protsess kogub alles jõudu. Majanduses tähendab see kasvavaid investeeringuid ja mõne aja möödudes muutusi hõives (vähem töötajaid, kuid kõrgema palgaga). Muudatusi toetab soodne intressikeskkond ja pankade suurem laenude andmise valmidus.

Ümberkorraldused on siiski suhteliselt algusjärgus, kuid asjaolu, et nende mõju on hakanud ilmnema statistikas, osutab sellele, et protsess muutub üldisemaks. Ettevõtete majandusnäitajatest (kasutan 12 kuu näitajaid) on näha, et tööjõukulude suhe käibesse on 13,4%, mis on üks ajalooliselt kõrgemaid tasemeid, ning kuigi kasum on lõpuks hakanud kasvama (1,6% aastases võrdluses), on kasumlikkuse tase tõusnud üksnes pisut, olles nüüd 5,6% (viimase viieteistkümne aasta keskmine 6,4%).

Rahuldava tasemeni pole jõutud

Positiivne on ettevõtete paranenud planeerimine: veel mõni aeg tagasi tegi mind murelikuks aeglane, aga väga järjekindel varude suurenemise tendents ja nende tase. Nüüd on näha varude mahus mõningast korrektsiooni, mis loodetavasti ka jätkub.

Ümberkorralduste algfaas, kus ettevõtete ja seetõttu ka üldised riigi majandusnäitajad on kehvad, oli umbes aasta tagasi. Alanud parenemine on praeguseks selgemalt näha, sest tegusamate ettevõtete eeskuju on nakatanud piisavalt palju teisi ettevõtted. Kuid rahuldava tasemeni, rääkimata heast, pole veel jõutud. Klaaslae lõhkumiseks on vaja ulatuslikumat ja laiahaardelisemat muutust, seda eelkõige tootmisettevõtetes.

Siiski ei ole ettevaatus asjatu: liigne majanduse kütmine riigi poolt võib lõppeda kaelamurdmisega. Loodan, et meil ei tule mõne aasta pärast tõdeda, et kuigi tark õpib teiste vigadest, ei suutnud meie enda omadestki õppida.