Tiigrihüpe tervishoius

Kui president Lennart Meri andis omal ajal tiigrihüppele ametliku käigu, ei uskunud keegi, et kahekümne aasta pärast oleme üks tuntumaid ja suuremaid e-riike terves maailmas. Toona oli see väike samm infotehnoloogias, kuid suur samm e-riigi narratiivi rajamisel.

Inimese kujutlusvõime on piiratud. Vaevalt võis keegi keskajal unes näha sisepõlemismootoriga autot. Sisepõlemismootori loomiseks oli tarvis enne leiutada ratas, vanker ja mootor. Innovatsiooni eeldus on soov midagi paremini teha, olemasolevat täiendada.

Riigina peaksime vaatama, kuidas lahendada probleeme nii, et lahendus ei jääks paari aastaga ajale jalgu, vaid et seda oleks võimalik üles ehitada aastakümneid, ilma et selle väärtus ja aktuaalsus kaduma läheks. Kõige teravamad probleemid on praegu kindlasti tervishoius – nii selle kontseptsioonis, protsessides kui ka rahastamismudelis.

Andmete hulk kasvab enneolematu kiirusega. Oluline on, kuidas me suudame andmeid ära kasutada, teha nendest järeldusi ning luua lahendusi. Jätame endast maha ka väga palju terviseandmeid. Suur osa inimesi kasutab juba praegu aktiivsusmonitore, mis mõõdavad südamerütmi, treeningaktiivsust ning unekvaliteeti. Olemas on ka kaalud, kraadiklaasid ja vererõhumõõtjad, mis edastavad andmeid otse veebi – rääkimata muudest protseduuridest, mida inimesed kodus saavad teha (sh vereanalüüs).

Praegu aga fikseeritakse terviseandmed siis, kui inimene on juba haige. Andmeid kogutakse peamiselt diagnoosi määratlemiseks ühekordselt. Samas puuduvad andmed selles kohta, kuidas haigus tekkis: kas oleks saanud sekkuda, muuta nt käitumisharjumusi juba varem? Igatahes tulevikus peaksime suutma haigusi ennetada, mitte tegelema nendega alles siis, kui on ehk juba hilja, mis on pealegi väga kulukas. Ka auto puhul on kordades odavam käia hoolduses, selle asemel et oodata, millal esimene osa katki läheb.

Lühidalt: ma tahan, et minu perearst jälgiks minu tervist 24/7. Võib-olla mitte isegi niivõrd minu, kuivõrd minu vanemate tervist. Just vanemad inimesed on peamised teenusetarbijad, ja  tihtilugu kasutatakse tervishoiuteenust selleks, et mõõta haiglas südamerütmi, vererõhku, jne.

Ja siis helistab perearst mulle, mitte mina temale

Niisiis, tuleb luua platvorm, kuhu oleks võimalik üles laadida nii oma aktiivsusmonitori andmeid, igapäevase kaalumise tulemused ning muud andmed, mida on võimalik saada kodus ilma arsti juurde minemata. Tehnoloogia arenedes suudame järjest rohkem andmeid koguda ja platvormiga liidestada ka tulevikus. Loomulikult peaks reaalaja terviseandmed olema kättesaadavad perearstidele.

See ei tähenda, et perearst peaks kõiki patsiente monitorilt jälgima nagu kaupluse turvamees. Kaugel sellest. Ja siin peitubki võib-olla lahenduse kõige suurem väärtus. Nimelt oleks meil tõenäoliselt võimalik luua automaatreeglid, mis annavad perearstile märku, et midagi on halvasti. Ja siis pöördub perearst juba ise patsiendi poole.

See looks ka täiesti uue akadeemilise väljundi teadusuuringuteks, mille raames oleks meil võimalus rakendada nn masinõppepõhimõtteid tervishoiusektoris, mille tulemusena võime lihtsamini avastada põhjusi, kuidas haigused kujunevad, ning ennetada neid juba algfaasis.  

Juba praegu on suuremad aktiivsusmonitoride tootjad loonud mõningaid mobiiltelefonirakendusi, mis analüüsivad saadud andmeid, kuid praegu on need tsentraliseerimata ja ilmselt jäävadki eri äppide vahel laiali. Teadusuuringute mõistes tekib peamine väärtus ikkagi siis, kui võimalikult palju andmeid on koos. Küsitav on ka äppide andmeanalüüsi kvaliteet – rääkimata sellest, et puudub ülevaade ja võimekus edastada neid perearstile. Kindlasti võiks oodata erasektori arenguid, kuid kuni tervishoiu finantseerijaks on riik, peaks tal olema õigus muuta protsesse efektiivsemaks.

Seda, missugused andmed on piisavad ning kas süsteemi juurutamise tulu osutub suuremaks kui andmete korjamise ja salvestamisega seotud kulu, peavad ütlema spetsialistid. Ilmselt käsitlen ärirahanduse tudengina meditsiiniteemasid nagu elevant portselanipoes – kuid reaalaajas tervisemonitooring on tuleviku osa kindlasti. Küsimus on, kas me tahame olla teerajaja või jälgime teiste riikide praktikat. Kõik suured asjad algavad esimesest väiksest sammust.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.