Siim, jäta kinnisvaramaks rahule!

Siim Kallas on kui meie oma Donald Trump, kelle iga säuts ületab meediakünnise. Kunagine liberaalide mantra „maksudega ei mängita“ on asendumas „me mängime ka“. Eesti vanimaid ajalooürikuid Taani hindamisraamat (1241) kirjutas üles külad ja adramaad, et ülikutele maksu koguda. Sellise feodaalse koormisega praegu välja tulla ei ole kuigi kaasaegne maksupoliitika ja ei arvesta ühiskonna hetkeseisu ning omandi kujunemist. 

Laari valitsuse radikaalne reformipoliitika on Eestist teinud ühe suurima omanike osakaaluga ühiskonna Euroopas. Kinnisvara omab nii saks kui ka sulane. Kuna kinnisvaramaks maksustab objekti, siis ei arvesta see omaniku maksevõimet. Reformide tulemusena ei ole kinnisvara Eestis jaotunud ühiskonnas jõukuse alusel, mis on tavapärane vanas Euroopas. Näiteks Nõmmel elavale pensionärile, kellele vara tagastati või kes säästudest Vene ajal kodu ehitas, tuleks maks ebamõistlikult kõrge võrreldes sissetulekutega. Samas ei hüvitanud keegi omanikele vara lagastamist ning saamata jäänud tulu okupatsiooniaastate eest. Kes poliitikutest julgeks küüniliselt väita, et eks siis müüge maja ning üürige korter?

Lähme pensionisamba kallale?

Riik on aastaid õhutanud säästma ning investeerima ja mitte lootma riigipensionile tulevikus. Paljud on seda teinud paigutades raha ka kinnisvarasse. Noored pered on eelistanud korteri üürimisele selle ostmist. Kinnisvaramaks paneks raskesse olukorda paljud vähese sissetulekuga omanikud.

Põllu- ja metsamaad tagasi saanud, kelle maa oli niigi 50 aastat ebaseaduslikult võõra riigi kasutuses, on sunnitud oma pensionisambad müüma. Ostjateks oleks välismaised pensionifondid ja suurettevõtted, kes tuleks maksukoormusega paremini toime. Põllu ja ärikinnisvara suuremal maksustamisel tooks see kaasa ka toiduainete hinnatõusu ja tootmiskulude kasvu. Kõik see viiks suurte eranditeni ja kokkuvõttes oleks see ikka rikaste ja ilusate maks.

Vesiklosett on luksus

Kinnisvaramaksu kehtestamine oleks ennatlik ka elamufondi kehva seisu tõttu võrreldes vana Euroopaga. Fakt on, et ligi 50% leibkondadest elab rekonstrueerimist vajavates korterelamutes. 2016. aasta Eurofound uuring tõi ehmatavalt välja, et ligi viiendiku Eesti elanike eluruumides puudub vesiklosett või tänapäevane pesemisvõimalus ning on probleeme niiskuse ja eluohtlike küttekolletega. Omanike investeeringuid tuleb soodustada ja toetada ning mitte elamist täiendavalt maksustada.

Omanike kulud on niigi aastatega kasvanud – oluliselt on tõstetud gaasi- ja kütteõli aktsiise, kuus korda on vähendatud eluasemelaenu intresside tuludest mahaarvamise ulatust. Lisaks ahistatakse omanikke tänavate talvise hooldamise kohustusega, olematute tehnorajatiste talumistasudega ja lisanduvate omandikitsendustega.

Tegelikult meil kehtib kinnisvaramaks. Tõesti, meil ei maksutata pärandit, kinkeid ega maad koos hoonetega.

Maamaks on kinnisvaramaks ning selle määrade muutmisega saab kohalik omavalitsus maksukoormust reguleerida. Kodualuse maamaksuvabastuse kehtestamise järel tõstsid omavalitsused näiteks muus osas maamaksu määrad lakke. Maksustades maad koos hoonetega tekib kohe küsimus, kuidas õiglaselt ning suure halduskoormuse ja kuluta määrata iga objekti maksustamishind. Lihtne ja eranditeta selline maksusüsteem küll ei saaks olema.

Koduomanike maamaksuvabastus on kehtinud viis aastat ja riigi lubatu tagasipööramine oleks põhiseadusvastane. Maksuvabastus kehtib elukohapõhiselt ja seega on vale väita, et omavalitsus on jäänud ilma tuludest, kuid peab kandma taristu kulusid, kuna üksikisiku tulumaks laekub omavalitsusele elukohapõhiselt. Arutelu väärib, kas omavalitsus peaks saama kõrgemat maamaksu kasseerida juhul, kui tasuta ühistransport viib elaniku maksutulu Tallinna, kuid vald peab remontima teid ja lükkama lund. Tuletagem meelde, et kodualuse maamaksuvabastuse algatasid IRL ja Reformierakond koos 2011. aastal valitsuses olles. 

Võidavad vaid rikkad

Õige, et kohalikel omavalitsustel peab olema piisav maksutulu. Kuid haldusreformi eesmärk oligi luua tõhusamad ja maksujõulisemad isevalitsused. Piirid on ümber joonistatud, riik osad ülesanded omavalitsustele üle andnud ning siis tuleb kaasa anda ka vastav riigieelarve maksutulu. Kinnisvaramaksust võidaks Põhja-Eesti rikkad omavalitsused, kus niigi on olud enam-vähem.

Kui korterid maksvad teatud Eesti piirkondades euro või neist loobutakse riigi kasuks tasuta (Kohtla-Järve näide), siis kivist vett välja ei pigista. Hoidkem maksurahu – lahendus on ikkagi ettevõtlikkuse soosimine ja ekspordivõimaluste kasvatamine.