Turul on ruumi küll

 

1843. aastal ütles tolleaegne USA patendiameti juht lause, mida hiljem hakati rahvasuus omistama tema järglasele Charles H. Duell´ile. Lause kõlas nii: ”Kõik, mida on võimalik leiutada, on juba leiutatud.”. Sarnaseid asju on läbi aegade öeldud palju - küll olevat kunagine IBM´i juht arvanud, et maailmas on turgu umbes viiele arvutile, Microsofti juht on olnud veendunud, et keegi ei hakka kasutama ilma nuppudeta telefone ja meie enda kohaliku mobiilsidefirma juhid on kunagi äriplaani koostades arvanud, et Eestis on turgu kuni 6500 mobiilikasutajale.

Kõigi nende ekslike avalduste põhjuseks oli ennekõike kinnijäämine olemasolevasse ja vägagi inimlik ajataju – tunnetatakse vaid lühikest ajaperspektiivi. Enamik inimesi suudab mäletada ja realistlikult ette kujutada ajavahemikku kuni viis aastat. Paljud vähemgi. Seepärast tundub tihti, et mingid igapäevaelu osaks saanud seadmed, esemed, protsessid jms on olemas olnud peaaegu igavesti. Samuti liigitatakse kõik uued mõtted, mis tänasest peavoolust liiga palju erineb, ulme või rumaluste alla. Esinemistel olen teinud küsitlusi ja palunud inimestel ära arvata ühe või teise tuntud seadme või teenuse vanust. Tavaliselt on vastused valed ja reeglina on arvatud, et need on vanemad kui tegelikult.

Kõige tavalisemad ettevõtete ühinemise või müügi äriläbirääkimised võivad aega võtta kaks-kolm-neli aastat, kaupluste rendilepingud on tavaliselt jõus 10 + 5 aastat ja paljusid äriplaane tehakse paarikümne aasta peale ette.

Inimeste elu käib aga teise rütmi ja oluliselt lühema sammuga ning enamikul puudub selge ettekujutus enda tegemistest isegi järgmisel-ülejärgmisel aastal. Majalaenud, liisingud ja muud järelmaksud hoiavad inimesi küll teatud ettevõtete ja teenuste küljes mõnda aega kinni, kuid kõige muu puhul võib mõni uus tulija või lahendus inimesed väga kiiresti senistest harjumustest võõrutada.

Selliseid šokke on lähiajaloost väga palju ette näidata. iPhone’i näide sai juba toodud. Kitsamalt kaubandust vaadates rabasid veel päris hiljuti avalikkust uudised mitme suure ja omal ajal ikoonilise jaeketi hävingust või olulisest kokkutõmbumisest. Inglismaal ennustatakse, et ainuüksi 2018. aastal väheneb kaupluste arv tervelt 22% võrra. Eestis on kaupluste arvu vähenemine käinud juba pikemat aega, kuid samas on ruutmeetrite arv kaubanduses pidevalt suurenenud. Vabu kaubanduspindu meil aga sellises mahus, nagu praegu vanas Euroopas näha, veel tekkinud ei ole.

Palju mahub?

Sellest tulenevalt on meedias üsna tavaline teema küsimus, kui palju kauplusi meie turule ikka mahub ja kas kaubanduspinda pole juba mitte liiga palju. Sektori seest toetavad neid arvamusi peamiselt need, kes tahavad oma turuosa kindlustada ja vähendada uute konkurentide võimalikku survet (ennekõike kaubanduskeskuste poolt) või need kaubandusketid, kes ise kõige aktiivsemalt uusi kauplusi avavad.

Ja hoolimata sellest, et mõni plaanimajanduse taustaga teadlane arvavab, et kaupluste rohkus põhjustab palkade madalust ja hindade kasvu, on tegelikkus ikka vastupidine. Konkurents hoiab töötasud kasvamas ja hinnad ohjes ning ilma kaupmeeste tõsise ja pideva võitluseta oleksid hinnad meie inimestele praeguse tegelikkusega võrreldes julgelt 30–40% kõrgemad. Kõrvalt vaadates on tarbijail seda raske uskuda, aga käige mõnel konverentsil, kus tootjad-vahendajad kurdavad, kuidas ketid ei lase neil küsida sellist hinda, nagu nad tahaksid, ja saate sellest juba paremini aru.

Konkurents kasvab muidugi veelgi, sest tegelikult on turul ruumi küll. Väiksemaid nišitegijaid tuleb ja läheb, mõni jääb ka pidama ning universaaltoidukaupluste arv väheneb edaspidigi. Suurtest kettidest on aga Maxima ainus, kes viimase viie aasta kokkuvõttes on kahjumit teinud, kõik ülejäänud on kenasti kasumis. Ja niikaua kuni suured kaupmehed kõik pikemas vaates kasumlikud on, ei saa sugugi pahaks panna seda, et avatakse uusi kauplusi ja turule ikka uusi proovijaid tekib. Mõni lühemajalise plaaniga, proovides „säästumarketit teha“ ja teised suure kontserni rahaga lipukest kaardile asetama, et pikemaks ajaks siin kanda kinnitada. Lisaks juustu-liha-veini-jne müügile spetsialiseerunud kauplusi.

Loomulikult tähendab see, et keegi saab kannatada, kehvemaid kauplusi ja keskusi suletakse, paljusid renoveeritakse, kaubanduspinda hakkab ka vabaks jääma ja toimuvad kõik muud seotud protsessid, millele pihta saanud asjaosalised üsna valuliselt reageerivad, kuid suures pildis ei ole see midagi dramaatilist.  

Võitlus liidrikoha pärast

Tublimad elavad pidevalt pisut tulevikus ja katsetavad uusi lahendusi, et konkurentidest eristuda ja ajaga kaasas käies oma klientidele uusi ostlemisvõimalusi pakkuda. Inimeste igapäevast elu muutvaid uuendusi saab lähiaastatel olema päris palju ja juba kümne aasta pärast ei pruugi me suuta meenutada, kuidas käis ostlemine enne neid muutusi. Nii nagu me praegu päris hästi ei mäleta, kui piiratud oli toodete valik kaubanduses enne esimese Eesti hüpermarketi käivitamist kunagise ETK poolt. Või kuidas juba täna ei suuda nutipultidega ostlejad ära imestada, kuidas oli võimalik enne nutikassade loomist tipptunni ajal kauplustes hakkama saada, järjekordades seista, kaupa mitu korda korvi-lindile-kotti ümber tõsta, selle asemel, et pärast piiksutamist need otse ostukotti panna ja enne koju jõudmist rohkem mitte puutuda.  

Selle taustal jätkub võitlus turuliidri positsiooni pärast. Maxima on seda positsiooni juba aastaid igatsenud, kuid kõigile turuosalistele o selge, et Coopi keegi orgaaniliselt kinni ei püüa. Coop on aastast-aastasse oma turuosa kasvatanud ja käibevahe järgmistega on pidevalt hoopis suuremaks kärisenud. Maximale ja Rimile on ainus võimalus oma positsiooni parandamiseks keegi üles osta. Valikuid eriti palju ei olegi. Tõenäoliselt on kõik võimalikud ostjad kõigi võimalike müüjatega korduvalt läbirääkimisi pidanud, aga kuniks ka väiksemad tegijad suudavad veel kasumlikult tegutseda ja usuvad, et nende olukorda on võimalik parandada, on raske kokkuleppele saada. Aga selle poolest võivad 2018 ja 2019 tõepoolest murdelisteks osutuda ja lõpuks võivad toimuda konsolideerumised, mida juba pikalt oodatud.

Turuosalistel tuleb aga meeles pidada, et kaubandus ei ole lihtne kaupade vahendus tootjalt klientidele. Inimesed ei lähe tegelikult poodi piima, makarone ja apelsine ostma. Nad lähevad hoopis looma endale võimalust valmistada kodus mõnus pastaroog, nautida hommikukohvi värske piimaga ja kosutada ennast mahlase vitamiinipommiga. See tähendab, et kaubanduse roll ei ole müüa kaupa, vaid pakkuda inimestele võimalust elada just sellist elu, nagu keegi tahab – süüa just sellist toitu, mis meeldib, ostelda just siis, kui see on kõige sobilikum, ja teha seda nii, nagu kõige rohkem meeldib. Kaubandus võimaldab igaühele meist just sellist elustiili, nagu enda jaoks sobilikumaks peetakse.

Aga kui turule tuleb uus tegija, kes suudab seda teha mingit moodi paremini kui praegused kaupmehed, siis ootab mitut praegust turuosalist peagi Toys R Usi saatus.