Masendus määndab majandust

Euroopa Liidu maades esineb 14%-l töötajatest vaimse tervise probleeme. Neist sagedamini mainiti stressi, depressiooni ja ärevushäireid. 19,8% naistel võrreldes 10,9% meestega on diagnoositud vaimse tervise probleeme.

Vaimse tervise probleemid, sealhulgas depressioon, oli 2004. aastal olulisuselt kolmas kaotatud tervena elatud aastate allikas ja aastaks 2020 prognoositakse selle tõusmist olulisuselt teiseks haiguste allikaks. 4–10% elanikkonnast Euroopas põeb depressiooni oma eluea jooksul. Juba praegu moodustab depressioon 7,2% kõigist haigusdiagnoosidest ja sellega seotud haiguskulud on ligikaudu 96 miljardit eurot aastas. Vaimse tervise probleemidega seotud ülemaailmsed kulud oli 2017. aastal arvestuslikult 2,5 triljonit dollarit ja ennustatakse selle summa kasvu 6 triljonile aastaks 2030.

Kulud on seotud vähenenud töövõimega, halvenenud suhetega, suurenenud kulutustega ravimitele ja vähenenud sissetulekutega. Majanduslikud kulud aastas on arvestuslikult 3–4% SKTst. Viiendiku kõigist kaotatud tööpäevadest Euroopas on põhjustanud ärevus- ja depressiivsed häired. 2016. aastal on 10% töötavast elanikkonnast puudunud töölt depressiooni tõttu ja keskmine puudutud tööpäevade arv oli 36.

Vaimse tervise probleemid kujunevad mitme – bioloogilise, psühholoogilise, sotsiaalse ja keskkonna- – teguri koosmõjus. Töökeskkonnas kujunevad probleemid on seotud nii töö sisu kui ka keskkonnaga. Peamisteks teguriteks loetakse töökoormust, vähest kontrolli oma töökeskkonna ja protsesside üle, monotoonset või ebameeldivat tööd, rolli ebamäärasust või konflikti, vähest tunnustust ja toetust, halbu suhteid või konflikte, nõrka juhtimist ja kommunikatsioonivigu, töö ja pereelu konflikti ja halbu töötingimusi.

Tööl käib, aga tööd ei tee

35 riiki hõlmanud uuringu tulemused näitasid, et üle 50% töötajatest, kellel on esinenud depressiivne episood, on jäänud ravita ja 71% eelistas oma seisundit töökaaslaste eest varjata. Kaheksa riigi võrdlustulemused näitasid, et presentismiga (kohalolek tööl, kuid võimetus tööd teha) kaasnevad kulud on viis-kuus korda suuremad kui töölt puudumistega seotud kulud. Presentism on sagedasem kõrgema sissetulekuga töötajate juures ja on iseloomulik ka neile töötajatele, kellel on hirm kaotada oma töökoht. Suurenevad ärevus ja ärrituvus, väheneb motivatsioon, halvenevad keskendumisvõime ja lühiajaline mälu, aga ka töö tegemiseks nii vajalikud oskused nagu planeerimine ja probleemide lahendamine.

Uuringud on näidanud, et riikides, kus tolerantsus vaimse tervise probleemide suhtes on suurem, on paremad ka ravivõimaluste pakkumise ja otsimise näitajad, paremad on ravi tulemused, vähem esineb enese stigmatiseerimist ja ennastkahjustavat käitumist.

Euroopa organisatsioonides, kus rakendatakse vaimse tervise edendamise programme, näitavad tulemused, et iga investeeritud euro neisse programmidesse teenib ühe aasta vältel kuni 13,62 eurot kasumit.

Organisatsiooni tasandil on juhtide käitumine oluline tegur vaimse tervise probleemidest põhjustatud kahjude vähendamiseks. Mida toetavamad ja suhtluses avatumad on juhid, seda avameelsemad on töötajad oma tegelikest probleemidest kõneledes ning seda kiirem on nende väljumine kriitilisest episoodist. Juhtide võrdlusest selgus, et naisjuhid on toetavamad ja avatumad vaimse tervise probleemide suhtes.

Jõukohane ja arusaadav töö

Kuna töötajate võimalused muuta oma töökorraldust ja töö sisu on piiratud, siis tuleb juhtidel pöörata rohkem tähelepanu võimalikele tööstressoritele ehk neile teguritele, mis vähendavad inimese kohanemis- ja toimetulekuvõimet. Kõige olulisem tegur tööstressi kontrollimiseks on jõukohane töökoormus. Vähetähtis pole ka rolli selgus ehk mida mõtestatum ja selgem on arusaam töönõudmistest, seda kergem on töötajal planeerida tegevust ja jaotada oma jõudu.

Suurema iseseisvuse ja paindliku tööaja pakkumine on andnud kahetisi tulemusi, ühelt poolt annab see töötajale suurema kontrolli oma töö üle ja võimaluse oma vaimse tervise probleemidega tõhusamalt tegeleda, teisalt aga loob see võimaluse oma tegelikku seisundit varjata ja vajalikke haigus-/puhkepäevi mitte võtta, mis tegelikult võib pikendada depressiivset seisundit.

Autor: Liina Randmann