E-riik tuleb erakätesse anda

Tarkvara loomine keerukatele infosüsteemidele ongi väga keerukas ja kallis tegevus. Seda võib võrrelda pilvelõhkuja ehitusega, kus iga tellis tuleb käsitsi eraldi välja tahuda ja teha seda veatult – vähimgi kõrvalekalle mis tahes detailis võib viia kogu hoone kokkukukkumiseni. Iga detaili tuleb eraldi disainida, teistega kokku sobitada, üle kontrollida ja siduda – olukorras, kus ehitise kasutajal (kliendil) on sageli ainult ebamäärane info selle kohta, mida seal täpselt tegema hakatakse ja kuidas kasutada plaanitakse.

Inimeste käitumist ongi võimatu ennustada, seega on tavalised ka väiksemad ja suuremad ümbertegemised, kui selgub, et hästi mõeldud asjas on mingi loogika viltu läinud. Iga päev lahendatakse uusi unikaalseid probleeme, sest kõike, mis ei ole unikaalne, oskab tarkvaraarendaja niikuinii töö käigus ära automatiseerida; üle jääbki vaid ebastandardne töö. Nii päev-päevalt need miljonid kogunevadki. Kas neid siin Eestis läheb kümneid, sadu või tuhandeid, ei ole mina pädev ütlema, aga mõne küsimuse võiks siiski õhku visata.

 

Kas meil on sellist e-riiki vaja?

Kas tahame olla oma lahendustega esimeste hulgas maailmas ehk siis need “rumalad”, kes kõik vead ära teevad, või järgijad, kes õpivad teiste vigadest ja võtavad kasutusele järeleproovitud lahendused? Kui ütleme, et tahame olla esirinnas, siis tuleb meil tõepoolest luua palju uusi unikaalseid asju, mida valmiskujul kelleltki võtta pole, ja tuleb võtta riske ja teha suuri investeeringuid.

Tarkvara loomisel on veel huvitav omapära: eriti pole vahet, kas seda teha väikeses või keskmises mastaabis – kas teha Eesti või Soome jaoks, arenduse kulu suurusjärk tuleb sarnane. Seega kasutaja kohta on meie tarkvaraarenduse kulud sama lahenduse korral võrreldes näiteks Poolaga kümneid kordi suuremad. Ja need pole ühekordsed kulud, hooldus ja regulaarne uuendus on samuti vältimatu.

Kui oleme otsustanud, et võtame ette selle julge hundi uhke teekonna ja hakkame looma uut tehnoloogiat looma, siis on küsimus: kes peaks maksma need kulud ja võtma riskid – kas riik või saaks siin oma rolli täita erasektor? Praegu on e-riiki arendanud valdavalt meie maksumaksja. Eks tema saab ka otsese kasu – mugavamad digiretseptid jne, aga kas ta on siin ka parim investor? Maksumaksja raha rändab läbi riigi IT-sektori taskutesse, riik saab kasutaja kohta kallilt kätte tulnud lahenduse ja kasutab seda.

X-tee kohta on näiteid, et seda tarkvara juurutatakse kuulu järgi ka teistes riikides, kuid pigem on see erand, mis kinnitab reeglit: lahendused väljapoole Eestit ei jõua, mis tähendab, et loodud tehnoloogiad jäävad riigi riiulile – õnneks mitte lihtsalt seisma, vaid ikka nende igapäevast tööd tegema, aga siiski need ei jõua muu kui turundusliku sõnumina teistesse riikidesse, mis aitaks teha neid lahendusi meie endi jaoks tunduvalt odavamaks.  

Mida võiks teha?

Alternatiivne mudel oleks, et riik ei ole ise tarkvarafirma ja tehnoloogia arendaja, vaid tark klient, kes litsentseerib lahendusi teenusena (mitte tarkvara töötundidena) turult. Lühikeses vaates muudab see lahendused tehniliselt kordades kallimaks – universaalse ja rahvusvaheliselt toimiva IT-lahenduse arendus on veel mitu korda kallim kui rätsepatööna tehtav ühekordne projekt.

Kui tuua analoog särgitööstusesse, siis meil riik tellib rätsepasärgi kallistelt meistritelt, samas saaks osta valmissärke kordades odavamalt vabrikust. Aga enne seda peab ettevõte investeerima ja ehitama üles särgivabriku, mis teeks kvaliteetseid tooteid suurtes kogustes kogu maailmale. Sealjuures võtab ettevõte riski, kas tema särke üldse ostetakse piisavalt, samas hea õnne korral saab ta ka oma preemia. Teoorias võiks ka riik olla e-riigi vabriku ülespanija, aga kas riigi roll on ikkagi võtta selliseid riske?

Kas ei võiks kaaluda e-riigi infosüsteemid viia põhimõtteliselt ja süstemaatiliselt välja erasektorisse? Nimetame seda näiteks E-Riigi Tarkvara aktsiaseltsiks, mille ülesanne oleks arendada ja pakkuda kvaliteetseid e-riigi teenuseid mitte vaid meie riigile, vaid ka kogu maailmale. Meie riik maksab vaid teenustasu, “ostab poesärke”, ja see firma tagab teenuste kõrge taseme, rahvusvahelise toimimise ja saab sealt mastaabisäästu, sest kalliste tehnoloogiate arenduskulud jagunevad oluliselt suurema turu peale.

Seemneks annaks riik sinna vajamineva olemasoleva tehnoloogia ja inimvara, mingi osa ettevõttest oleks avalikult börsil. Kulud siit esialgu ei kahane, pigem tuleb kaasaegse lahenduse loomisesse panustada 100 miljoni asemel 500 miljonit, aga ka võimalikud tulud on kordades suuremad, ning mis peamine – meie maksumaksja saab lahti sellest sunnitud ettevõtjariskist valdkonnas, milles ta eriti palju kompetentsi ei oma. Parafraseerides: riik ei ole tõesti kõige parem valik pommivabrikandi rolliks.