Tasuta kõrgharidus kasumit teenima

Rääkides teadmispõhisest majandusest peaks alustama sellest, et Eesti-suguse väikeriigi puhul võiks haridus- ja majanduspoliitika olla lahutamatult läbipõimunud. Ainult sellest lähtuvalt saame lahenduse poole liikuda ka meie kõrghariduse rahastamise ümber puhkenud debatis. Kui riik soovib edaspidi rohkem tasuta kõrgharidusse investeerida, peab ta paremini läbi mõtlema, kuidas niivõrd suurelt investeeringult saaks tulevikus tulu teenida.

Avaliku sektori kulutuste puhul teadus- ja arendustegevustesse on vaja läbi mõelda rohkem nende investeeringute seotust ühiskonna ja erasektori vajadustega. Tuleb aru saada, et jätkusuutlik haridus- ja majanduspoliitika ei saa põhineda lõpmatul läbimõtlemata “tasuta” teenuste pakkumisel – mingi aeg tuleb midagi ka tagasi teenida.

Kui mitut diplomeeritut vajame?

Esiteks tuleb haridussüsteemi efektiivsuse tõstmisel võtta suunaks ühiskondliku hüvena jagatava kõrghariduse paremasse vastavusse viimine tööjõuvajadusega. Eesmärk peaks olema minimeerida riiklikult rahastatava kõrghariduse andmist erialadel või mahus, mille järele Eestis pole tegelikku vajadust.

Võimekuse kasv eeldab muutusi hariduses ja teaduses. Näiteks on teadus- ja arendusnõukogu raport leidnud, et senine kõrgkoolide ja teadusasutuste võrk on Eesti suurust, konkurentsipositsiooni ning majanduslikku jätkusuutlikkust arvestades liialt killustunud ja vajab konsolideerimist. Samuti leiab raport, et tuleks vähendada õppekavade arvu ja nende omavahelist dubleerimist. Ühtpidi on praegu Eesti turul puudu 7000 IT-spetsialisti ning see number kasvab pidevalt, samas riik täiendavaid stiimuleid noorte õppima toomiseks ei loo.

Teiseks on oluline, et teaduse ja ettevõtluse vahel tekiks tihedam side. Ülikoolide ja teadusasutuste tähtsaks rolliks on saamas teadmiste, teaduse ja uue tehnoloogia viimine ühiskonda, majanduse arengusse ning eelkõige ettevõtlusse. Tundub, et seisame klassikalise optimeerimisülesande ees, sest ühtpidi on Eesti kõrgharidussüsteemis selle tänasel kujul raha puudu, teistpidi vaadates otsekui üle.

Samas võib väita, et enamusel Eesti ülikoolides tehtavast teadusest ei ole otsest sidet Eesti või teiste maade ettevõtlusega - kogu ettevõtluslepingute maht ülikoolides moodustab vaid umbes neli protsenti käibest. Siinkohal ei kanna vastutust vaid erasektor. Ettevõtlusorganisatsioonid on juhtinud tähelepanu sellele, et ka rakendusliku iseloomuga avaliku sektori teadus- ja arendustegevusmeetmed on tihtipeale kujundatud teadlastekeskselt, mitte ettevõtjate vajadustest lähtuvalt.

Nagu näitab maailma juhtivate ülikoolide kogemus, nõuab “akadeemilise vabaduse” ja “ühiskonna vajaduste” ühitamine tihti kogu ülikooli organisatsiooni hõlmavaid ulatuslikke ümberkorraldusi ja sihiteadlikke muutusi juhtimises. Paljud ülikoolid ei pruugi olla selleks valmis või lihtsalt ei soovi seda teha, kuid riikliku rahastamispoliitika disainiga saab luua motivatsioonipaketi.

Ettevõtted ülikooli

Kolmandaks peab erasektoril tekkima tudengitega senisest parem kontakt. Kindlasti hakkab see juhtuma loomulikul teel, kui eelnevad punktid saavad täidetud. Teisisõnu, kui ülikoolist tulevad välja spetsialistid, keda tööturul vajatakse ning erasektor hakkab rohkem huvituma teadus- ja arendustegevuse alasest koostööst, hakkab tekkima ka parem kontakt ettevõtte ja tudengi vahel. Ettevõtted peavad omakorda mõtlema, milline on see töövorm, mis noorele täna huvi pakub.

Teadmiste siire majandusse ja tehnoloogiate kommertsialiseerimine toimub suures osas ülikoolide juures töötavate (spin-out/spin-off) kõrvalettevõtete ning patentide ja litsentside müügi kaudu. Edukas teadmiste ja innovatiivsete ideede kommertsialiseerimine võib toota märkimisväärset lisatulu ja anda nii õppejõududele-teaduritele kui üliõpilastele ettevõtluskogemust. Samas nõuab kõrvalfirmade juhtimine ja käigushoidmine teistsuguseid teadmisi ja kogemusi kui need, mida võib traditsiooniliselt leida ülikoolist. Seega ülikool peab mõtlema, kuidas õpetamise käigus antavad teadmised aitaksid noort reaalse töö tegemisel ning hoiaksid pidevas arengus.

Millest alustame?

Edukate riikide kogemus näitab, et arengueesmärkidest lähtuv radikaalne muutus paremuse poole nii kõrgharidus- ja teadusasutuste võrgu kujundamisel kui ka tegevusvaldkondade valikute osas eeldab poliitilisi ehk nö ülevalt alla otsuseid ja nende otsuste sihiteadlikku elluviimist suhteliselt lühikese perioodi jooksul.

Millised need otsused täpselt on, peame selgeks vaidlema lähiaastail. Süsteemi eduka taaskäivitamise eelduseks on muutused mängureeglites ning rahastamismudelites. Riiklikult rahastav kõrgharidus on Eesti edu kindel tagatis ka tulevikus, kuid me peame ühiskonnana selgemalt paika panema, millesse täpselt investeerime ja millised kohustused selle rahastamisega kaasnevad.

Autor: Anastassia Kovalenko