Pärast seda, kui e-tiigrist sai kodukass, on meil vaja uut suurt narratiivi, millesse me ka ise usuksime. Eesti on nagu Tommy Cash – ebaideaalne –, kuid selles on tugev potentsiaal olla eristuv ja kõnekas bränd, kirjutab Kristiina Saks arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

- Kristiina Saks. Foto: Erakogu
Sellest ajast, kui Tommy Cash võitis Eesti Laulu, rõkkavad lapsed koolides ja lasteaedades laulda „Espresso macchiato. Por favore.“ Ja täiskasvanud võtavad mõõtu, kui palju nalja saab visata ühe kohvi üle. Rääkimata välismeediast, kes märkab seni tabamata nurki viraalseks tõusnud Eesti lauljas. Eesti ei saa olla midagi vähemat kui Tommy Cash.
Kes on Tommy Cash? Ta on vägev bränd! Eristuv, meeldejääv, kõnekas. Sealjuures tugineb see bränd üldse mitte täiuslikul tootel: koolist välja langenud, nooruses kanepiga sõbrustanud, mässaja, ei taba iga nooti kaugeltki mitte ideaalselt. Põhjusi, miks mitte läbi lüüa, leidub. Aga vaatamata ebatäiustele „toote algparameetrites“ on Tomas Tammemets loonud endast rahvusvaheliselt eduka brändi Tommy Cash.
Eesti on samasugune: ebaideaalne. Me võiksime leida ja leiamegi põhjuseid, miks me oleme teistest nõrgemad. Meie rahvastik väheneb, koduturg on tilluke, energiahinnad ja tööjõukulud kõrged, peamistel eksportturgudel on endalgi raske, sinna juurde veel geopoliitilised pinged.
Need on lood, mida me räägime endile iga päev. Ja need on lood, mida me usume. Kantar Emori Eesti elanike kindlustundeindeks on viimased 12 kuud järjest langenud. Inimesed arvavad, et nende perel ja riigil läheb raskemaks. Ka Eesti ettevõtjate kindlustunne on madal, kinnitab Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja uuring.
Kandva loo vajadus
Eestil on (vähemalt) kaks probleemi. Esiteks, meie bränd ei kanna enam. Me armastame rääkida endast kui tiigrist, kes vallutab maailma, aga tiigrist on saanud ilves või kodustatud hiirekuningas. On suuremaid tiigreid Singapurist Lõuna-Koreani. Teiseks, kui tiigrist on saanud väiksem kaslane, siis mis on Eesti uus suur narratiiv?
Mis on need võimestavad lood, mida me räägime selliselt, et me neid päriselt usume? E-residentsus? E-valitsus? PISA-tipu vääriline haridussüsteem? Bolt? Wise? Loodusturism? Lähtekohti justkui jagub, aga terviklikku lugu ei ole. Eesti on maailmas vähetuntud, paigutudes Global Soft Index pingereas tuntuse poolest 128. riigiks 193 seas.
Mäletan, et kui ma käisin 20 aastat tagasi Hollandis rahvusvahelises laagris, oli mul tavalise Eesti noorena väga lihtne rääkida meie lugu eesrindlikust digiriigist ja start-up´ide kasvulavast. Praegu on mul kohati keeruline kokku võtta, mis see Eesti siis ikkagi on. Ja ma arvan, et see on probleem. Iga kodanik on oma riigi brändisaadik. Minule kodanikuna on aga hägune see, mis on Eesti suur lugu, mida iga eestlane peaks peast teadma? Ja mitte ainult teadma, vaid ka tundma? Nagu näitab Tommy Cash – läbilöögiks ei pea olema ideaalne, aga sa pead teadma, kes sa oled.
Mis on toode?
Loomulikult ei loo lugu üksinda edukat riiki, vaid vaja on ka toodet. Eesti arengutempo on seiskunud, toonitas president Alar Karis oma aastapäevakõnes ärgitades leidlikkusele tootlikkuse kasvatamiseks. Riigi ülesanne ei ole olla ise tootearendaja: pista rinda tehnoloogiahiidudega keelemudelites või leida Alzheimerile ravim. Riigi ülesanne on luua tingimused, milles inimesed, kel on ressursid ja taiplikkus, saaksid seda Eestis teha.
Meil ei ole õigust oodata, et Bolti-sarnased ettevõtted hoiaksid oma arendustegevusi siin patriotismist. Või pahandada, kui mõni teine „oma inimene“ teeb suurinvesteeringuid naaberriigis. Meil on vaja keskkonda, kus ettevõtted tahaksid päriselt tegutseda, sest siin on head tingimused. Tooted ja tootlikkus on aga eraldi teema. Ma räägin brändist ja vajadusest narratiivi järele.
Ma ei väida, et tiigrilugu enam üldse ei kanna. Vastupidi, nutikus digimaailmas on meie võimalus väiksena silma paista. Me ei oska seda ise ehk eriliseks pidadagi, kui palju on eestlaste elu lihtsam tänu e-teenustele. Me võtame seda kui kodaniku põhiõigust esitada tuludeklaratsioon keskööl mõne minutiga (sealjuures kiruda, et pidi veidi ootama). Seevastu Hollandis võtab ka tavaline kodanik tuludeklaratsiooni esitamiseks appi maksnõustaja. Või Poolas küsib tulevane majaomanik oma ehitusloa taotluses igale lehele ametniku templi. Ei mingit digiallkirja.
Me vajame suurt narratiivi, nagu loob seda Tommy Cash. Kohv, turvamehed, pikk lips, lühike vunts – eraldiseisvalt ei midagi originaalset, aga kui panna need kokku nii, nagu Tommy Cash seda teeb, sünnib lugu.
Seega Eesti ei saa lubada endale midagi vähemat kui olla Tommy Cash: eristuv ja kõnekas bränd nii oma inimestele kui ka võõrastele. Mis oleks, kui sel korral teeks „Welcome to Estoniat“ Tommy Cash? See mees teab geniaalselt, kuidas luua suurt lugu. Ja ma ei avalda survet, aga lõbus fakt siia lõppu: viimati aitas Eurovisiooni võit väga hästi kaasa eestlaste kindlustunde kasvule. See on midagi, mida me ka praegu hädasti vajame – (enese)kindlustunde kasvu.
Pane eduidee kirja ja võida 10 000 eurot!
Edukas Eesti on Äripäeva, Helmese, Elengeri (endine Eesti Gaas), If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, Swedbanki ja Verstoni konkurss, kuhu ootame Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis.
Konkursil saab osaleda kuni kahe võistlustööga, artikli maht on kuni 5000 tähemärki (koos tühikutega). Kesksed hindamise kriteeriumid on ideede algupärasus, teostatavus ning särav esitus. Grand prix toob võitjale 10 000 eurot, teine koht 3000 ja kolmas 2000 eurot.
Žüriisse kuuluvad korraldavate ettevõtete omanikud ja juhid, konkursi viib läbi Äripäeva arvamustoimetus. Konkurss lõpeb 31. märtsil 2025.
Võistlustööd ilmuvad
Äripäeva arvamusosas avatud erirubriigis ja Eduka Eesti Facebooki lehel.
Võistlustöö ja autori pildi saab esitada siin. Tehniliste probleemide ja lisaküsimuste korral kirjutage meile
[email protected].
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!