Lõket tehes kontrolli tuld

Uues eelarvestrateegias on valitsus seadnud eesmärgiks koostada järgmise kolme aasta eelarve ülejäägis, et struktuurne eelarvepositsioon oleks tasakaalus. Eesti Panga hinnangul on selline eesmärk igati põhjendatud. Tähendab ju eelarve struktuurne tasakaal seda, et praeguses soodsas majandusolukorras püütakse säästa halvemateks aegadeks ja tasakaalustada majandust.

Valitsuse soov koostada struktuurses tasakaalus eelarve on tekitanud ka mittemõistmist. Nii näiteks on küsitud, et kas tänu laenuvõtjate jaoks soodsale intressimäärale ja Eesti väikesele riigivõlale ei peaks valitsus rohkem laenama. Laenuraha kulutamine aga suurendab eelarvepuudujääki ja seda tehes rikuksime kehtivaid eelarvereegleid. Kuid lihtsustades ei tohi Eesti valitsus Euroopa Liidu reeglitele tugineva riigieelarve seaduse kohaselt koostada eelarvet, mille struktuurne puudujääk on suurem kui 0,5% SKPst. Seejuures võib eelarve koostada struktuurse puudujäägiga üksnes siis, kui varasematel aastatel on eelarve olnud struktuurses ülejäägis. Viimase eelarvestrateegia kohaselt 2019. aasta eelarve nii suures puudujäägis olla ei saaks.

Tõsi, Euroopa Liidus on riike, kus eelarvereeglitesse on suhtutud rehepaplikult. Nii näiteks on maksutulusid prognoositud väga optimistlikult, ent tegelik tulemus on olnud oodatust märgatavalt kehvem. Veelgi äärmuslikum juhtum on Kreeka, kus tulude ja kulude arvestamisse suhtuti sedavõrd loominguliselt, et tagantjärele on eelarvepuudujääke korrigeeritud järsult suuremaks. Sellised näited õõnestavad arusaadavalt ka teiste riikide soovi sõlmitud kokkuleppeid järgida.

Kuidas riik, nõnda maksumaksja

Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui meilgi leviks rehepaplik suhtumine riigieelarvesse. Maksude kogumise puhul ootab riik maksumaksjalt ju ausat käitumist. Kui aga riik ise üritaks samal ajal kokkulepitud reeglitest igal võimalusel teadlikult kõrvale hoida, oleks keeruline selgitada, miks seda ei tohi teha maksumaksjad.

Riigi suhtumine reeglite järgimisse mõjutab ärikeskkonda laiemalt. Eri riikide konkurentsivõimet käsitlevate uuringute kohaselt on meie majandusarengut toetanud võrdlemisi aus ärikeskkond, madal korruptsiooni tase ja hästi toimivad riiklikud institutsioonid. Selleski kontekstis on kerge ette kujutada, kuidas üldine ärikeskkond kannatab, kui riik teadlikult reegleid eirab.

Isegi kui eelarvereeglid suuremat laenuvõtmist ja laenuraha kulutamist ei piiraks, on soodsas majandusolukorras eelarve puudujääk Eesti majanduse jaoks problemaatiline. Loomulikult on laenu võtta praegu tavatult soodus ja laenuvõtmist ei piira ka Eesti riigivõlg, mis on Euroopa Liidu riikide seas väikseim – ja minu teada ei ole seda keegi kahtluse alla seadnudki. Küll aga tuleks arvestada, et nii soodsad laenutingimused ei jää kestma igavesti. Et riigivõlg on püsiva loomuga, siis vajab see keerulisemas turuolukorras refinantseerimist, mis ei pruugi enam riigile kasulik olla. Veelgi olulisem on aga see, et laenuga saadud raha kasutamine olukorras, kus tööpuudus on väike, täitmata töökohtade arv suureneb ja palgakasv on kiire, on üsna ebatõhus.

Rahapoliitika ei ole eelarvepoliitika

Seda ebatõhusust oleks eriti selgelt näha ehituses. Ehitusettevõtted töötavad oma võimsuse piiril ning kui riik ehitustellimuste mahtu järsult suurendab, toob see kaasa ehitushindade tõusu. Ka mõnes teises valdkonnas võib tekkida olukord, kus suur osa valitsuse lisakulutustest tasutakse kõrgema hinna eest. Muidugi ei kalline ehitusprojektid mitte ainult riigisektori, vaid ka ettevõtete ja eraisikute jaoks. Kuigi ideaalis võiks eeldada, et suuremad ehitustellimused kasvatavad pakkumist (näiteks tulevad siia ehitusprojekte tegema ka välismaised ehitusettevõtted), viitab viimaste aastate areng sellele, et seni ei ole see ehitusturgu märkimisväärselt tasakaalustanud. Seega tasalülitab väikese tööpuuduse korral riigi tellimuste järsu kasvuga kaasnev hinnatõus suures ulatuses soodsad laenusaamistingimused ning halvemal juhul võib see vähendada kogu majanduse konkurentsivõimet.

Eesti Panga soovitust koostada järgmistel aastatel eelarve ülejäägiga pole tihti mõistetud, kuna teeme koos teiste euroala keskpankadega majandust elavdavat rahapoliitikat ja ostame kokku võlakirju. On oluline eristada, et euroala keskpankade ühise rahapoliitika tegemisel peetakse silmas euroala majandust tervikuna, eelarvepoliitika aga ongi mõeldud majanduse stabiilsuse säilitamiseks liikmesriigi tasandil. Juba euroala loomisel arvestati, et aeg-ajalt läheb mõnel riigil väga hästi ja mõnel teisel väga halvasti, ning seetõttu oleks ühine rahapoliitika ühe jaoks liiga piirav ja teise jaoks liiga leebe. Liiga karmi või leebe rahapoliitika mõju saab iga liikmesriik vajaduse korral eelarvepoliitikaga tasakaalustada. Ka Eestis, kus majandusseis on parem kui euroalal tervikuna, oleks lähiaastatel ülejäägiga eelarve koostamine seetõttu igati õigustatud.