Eestis on väga head juhid. Ainult et me ei tea nendest mitte midagi, kirjutab coach ja koolitaja Raimo Ülavere.
- Raimo Ülavere Foto: Raul Mee
See võis olla umbes 20 aastat tagasi. Ühes hubases seminariruumis istusid Äripäeva telefonimüügi osakonna inimesed ja mina toonase Äripäeva toimetajana rääkisin neile, kes on Äripäeva tüüplugeja. Ehk tüüpiline Eesti väikeettevõtja. Jutu ilmestamiseks näitasin ekraanile mustas nahktagis ja lohmakates teksades ettevõtja pilti, mille olin leidnud Äripäeva fotopangast. Hiljem selgus, et see tegelane oli aastaid hiljem Eesti rikkaimaks inimeseks tituleeritud Oleg Ossinovski.
Loen Äripäevas kirjutatud lugusid Eesti keskmistest ettevõtjatest (vt
siit,
siit ja
siit) ning vägisi tikub peale tunne, et me ei näe ega tunne neid, kellel suuresti meie riik, majandus ja sellest tulenevalt ka kõik muu heaolu püsti püsib. Nendest 52 000 ettevõtjast ja juhist teeb suur enamik vaikselt oma igapäevast tööd, majandab mõne inimesega ettevõtmisi, käed endal küünarnukkideni masinas. Ning paljud neist ei peagi ennast juhiks, nad lihtsalt teevad oma asja. Olgu selleks rehvivahetuskoda, jäätiseputka või raamatupidamisteenus.
Neil pole häält
Ehkki tore on ju arvutada ja tuletada igat sorti keskmisi, siis tegelikult pole keegi neist ettevõtjatest keskmine. Sest keskmist pole olemas, see on fiktsioon, arvutustehe. Päris ettevõtjatel ja juhtidel on oma erilised päris mured ja rõõmud ning ma kahtlen, kas neile läheb korda see, et nad on statistiliselt keskmised, tillud või hiiglased. Küll aga on neil nähtamatutel ettevõtjatel siiski üks ja ühine mure – neil pole häält.
Ehkki julgelt enamik inimesi Eestis töötab väikeettevõtetes, rõhuv osa ettevõtteid ongi väikeettevõtted ja sealt tuleb ka suur osa riigi maksutuludest, siis igat sorti investeeringute teemade lauale tulekul räägitakse ikka peamiselt miljarditehingutest. Kas Google tuleb siia või mitte? Kas BMW teeks siia tehase või mitte? Küll oleme valmis tagurpidi kükke tegema, et see nii juhtuks… Aga mis pidi kükke me oleme teinud ja valmis tegema selleks, et tisleritöökojal oleks parem äri teha? Või sporditarvete maaletoojal? Või juuksurisalongil?
Mulle meeldib väga 28 Eesti kontekstis suure ettevõtja initsiatiiv riiki reformida. Konkreetsete ettepanekute üle saab ja peabki diskuteerima, kuid ambitsioon – survestada poliitikuid tegutsema – on tänuväärt ja õige. Ent kus on need 28 ettevõtjat oma väiksemate vellede eest seisjatena? Õhem ja sihtotstarbeline riik on meie kõigi huvides, muidugi. Aga konkreetselt – kuidas saaks nende keskmiste ettevõtjate äri ja elu lihtsamaks teha?
Oma Nokia on juba olemas
Kardan, et mõned suured ärimehed on Porschede roolis istudes juba veidi unustamas, mida tähendab päevast päeva oma nahka turule viia. Suured on ju muuhulgas need, kellele keskmised oma teenuseid ja tooteid müüvad. Ent teemad nagu suurtootmise või ehituse tarvis odava tööjõu sissetoomine – mida suurettevõtjate esindaja kaubandus-tööstuskoda ajab – aitaks küll suurtel rohkem raha teha, ent kas ka keskmistel? Efekt võib nende jaoks olla sootuks vastupidine.
Ja teisalt annab maksuamet endast parimat, et Eestis ei oleks liiga mõistlik väikefirmat luua – näidake mulle, palun, ettevõtjat, kes kohe alustades hakkas endale oma panuse ja töö eest täispalka ja sellelt muidugi ka kõiki makse maksma. Kaasa kiidab ka juhtide ja ettevõtjate leht Äripäev, kes pole suutnud vahet teha OÜtamisel ehk ühe tööandja juurest teenusarvetega sisuliselt töötasu võtmisel ja mitme kliendiga väikettevõtja tegevusel ning nõuab nendesamadele keskmistele, iga päev oma naha ja karvadega riskivatele ettevõtjatele palgatöötajaga võrdset maksukoormust. Pealegi, maksud maksab palgatöötaja eest ikka ettevõtja.
Ning muidugi poliitikud. Valimised on lähenemas ja alati, kui erakondade kontorites kogunevad kampaaniameistrid, on Eesti keskmised ettevõtjad ohus. Sest kogu see mäng käib sisuliselt nende rahaga.
Niisiis. Keskmised ettevõtjad on nagu mingi nähtamatu majanduse ja riigi turvavõrk, millele me kõik toetume. Ja kelle olemasolu on saanud sedavõrd loomulikuks, et me kipume neid unustama. Me elame ära, kui Eestis pole mõnda suurtehast või peene nimega panka.
Oma Nokia igatsus oli paarkümmend aastat tagasi omamoodi romantiline ja inspireeriv siht. Ent meil on oma Nokia juba olemas – ka üleeuroopaliste uuringute järgi on eestlased üle keskmise ettevõtlikud, isetegijad, oma asja ajavad. Me ei ela ära, kui meil kaoksid need tuhanded rehvivahetused, hulgikaupmehed, poodnikud, burgeriputkad, kreemitegijad.
Muuseas, juba on ka kostnud kurtmist, et need keskmised ei taha kuidagi kasvada, neil pole ambitsiooni, nad kõik ei tahagi vallutada maailma või vähemalt Eestit. Ei tea. Võib-olla mõni võib ehk ikka ka niisama oma asja ajada, ilma et peaks midagi või kedagi vallutama. Teha oma asja hästi. Ning teenida sellegipoolest ära vähemalt ühe aitähi.
Seotud lood
Eri põlvkondade ühtseks ja tõhusaks tiimiks sidumine võib olla keerukas, kuid õigesti juhitud meeskondades toovad vanemate kogemused koos nooremate avatud mõtlemisega kokkuvõttes paremaid tulemusi, leitakse saates “Minu karjäär”.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele