Kas käibemaks on üldse käibemaks?

Euroopa Liidu ühtne käibemaksusüsteem pidi asendama liikmesriikides kehtivaid käibelt võetavaid makse ja seetõttu keelati teiste sarnaste – konkureerivate – käibelt võetavate maksude kehtestamine. Ehk just sellised, kumuleeruvad ja käibelt võetavad maksud, nagu oli 2010 – 2011 Tallinna müügimaks, liikmesriikides keelati.

Euroopa Kohtu praktikas on seni üsna selgelt välja kujunenud neli tunnust, mille esinemise korral võib üsna kindlalt väita, et maks kahjustab käibemaksusüsteemi.

Nendeks tunnusteks on maksu üldine kohaldamine, maksusumma määramine proportsionaalselt hinnaga, maksu sissenõudmine igas tootmis‑ ja turustusetapis ning lõpuks sisendkäibemaksu mahaarvamine selliselt, et maksu kohaldatakse igas etapis üksnes selles etapis lisandunud väärtuse suhtes ja et lõplik maksukoormus lasub lõpptulemusena tarbijal.

Üheks argumendiks, miks asi maksumaksja kahjuks otsustati, oli muu hulgas see, et kuna Tallinna müügimaksu määrus ei näinud ette, et arvel tuleb näidata müügimaksusumma eraldi maksuna, siis ei ole ka kindel, kas selle maksu kandsid üldse lõpptarbijad nagu käibemaksu puhul nõue on.

Kui te müüte rannas 10 jäätist, saate ostjatelt 10 eurot ja sellest kaks maksate käibemaksuna maksuametile ära – kelle taskust tuli käibemaks, kes kandis selle maksukulu? Kas see, kes maksukulu kandis (või pidi kandma), sõltub sellest, kas te väljastate arve ja näitate seal maksusumma eraldi? Aga kui teil polegi kohustust arvet esitada, sest te müüsite füüsilistele isikutele? Kas sellest saab sõltuda vastus küsimusele, kes kandis kulu?

Ka EL-i käibemaksudirektiiviga reguleeritud käibemaks ise tunneb olukordi, kus arve tuleb esitada ja arvel käibemaksu ei näidata, ei tohigi näidata. Näiteks reisiteenused ja nende maksustamine.

Tekib paradoksaalne olukord: kas käibemaksul on käibemaksu tunnused? Ja kui ei ole, siis kas käibemaks on üldse käibemaks?

Kohtulahendist võib järeldada, et aeg on edasi läinud ning enam ei peeta varasemalt käibemaksuga konkureerinud mitmeastmelisi kumuleeruvaid käibelt võetavaid makse käibemaksuga konkureerivaks ja üldjoontes on need siis tegelikult lubatud.

Minu hinnangul on kohtupraktika aastatega selle direktiivi esialgsest ideest ja kaitsealast oluliselt kõrvale triivinud ja veidi jääbki arusaamatuks, mida kaitstakse.

Viimase lahendi valguses lubatakse sellised maksud, mis on muidu nagu käibemaksud nii oma eesmärkide kui mõju seisukohalt, kuid salakavala nipiga on kõigile käibemaksu põhitunnustele vastavus sassi löödud ja formaalselt on tegemist sootuks millegi muuga.

Näiteks piisaks sellest, kui õigusaktis on kirjas, et „maksukulu kannab müüja“ ja automaatselt saate kehtestada teise käibemaksu veel, millest ei tule midagi Euroopa Liidu eelarvesse maksta ja mis ei allu ka EL kontrollile ühelgi viisil, aga mis toimib tänu mitmekümneaastasele Euroopa praktikale nagu kellavärk.

Ma ikkagi arvan, et see praktika järgnevate aastate jooksul muutub.

Kasvõi siis, kui sellise katsetuse maksumaksjate peal viib läbi mõni Euroopa suurem riik või selle omavalitsus ja kui see võiks otseselt mõju avaldada Euroopa Liidule fiskaalselt ja anda vastavat eeskuju ka teistele.