Teadus majanduse vankri ette – kuidas?

1998. aastal pöördus Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli keemiatehnika osakonda ettevõtja, kes püüdis rakendust leida osakonna just saadud patendile, kuidas eriliselt konstrueeritud elektrivälja abil eemaldada mullast raskmetalle. Ettevõtja teatas, et tema mullas on 10% pliid. Pärast pikemat jutuajamist selgus, et see oli lasketiirutagune pinnas, mis koosnes graniidiklibust, saepurust ja püssikuulidest. Loomulikult ei ole elektrivälja kasutamine sellisel juhul parim meetod püssikuulide eemaldamiseks, aga kontakt oli loodud ja leidsime probleemile ka lahenduse.

Järgmisel aastal lahendasin sealsamas osakonnas teise ettevõtja probleemi, kuidas vähendada kristalse aluskorra puurimisel tolmu tekkimist. Leidsin lahenduse, kuid ettevõtja arvates oli see liiga tavaline – tema ootus oli, et mõned "imepiisad" tundmatut ainet oleksid probleemi lahendanud. Lahku mindi tüliga, kuid kogemusest oli mõlemal poolel midagi õppida.

Need paar negatiivset ja kummalist näidet ei vähendanud kuidagi seda panust, mida osakond andis keskkonnaprotsesside modelleerimise ja keskkonnaprobleemide lahendamise valdkonnas. Suuremahulised ettevõtluslepingud toetasid ka alusuuringuid ning avaldatud teadusartiklid muutsid uurimisgrupi tuntuse ja rahvusvahelise konkurentsivõime väga suureks. Sisuliselt kogu tellimus tuli Rootsi ettevõtetelt ning oma parimatel aegadel oli uurimisgrupis ligi 20 teadlast ja doktoranti.

Pöördunud tagasi Eestisse, oli pilt enam kui kurb. 1999. aastal oli Tartu Ülikoolil vaid üks ettevõtlusleping mahus 40 000 krooni (alla 3000 euro). Koostöö hakkas arenema, kuid mitte väga intensiivselt.

Otsides võimalusi koostöö arendamiseks, käivitas Mart Ustav 2003. aastal toonase rektori Jaak Aaviksoo tugeval toetusel Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi, muutes senise virtuaalsel kujul eksisteerinud asutuse reaalseks, ning kutsus mind Itaaliast tagasi instituuti välja arendama. Ülikool renoveeris instituudile tühjalt seisnud tondilossi aadressil Nooruse 1, sellega sai alguse Maarjamõisa välja teadus- ja tehnoloogialinnak.

Kasutades rahvusvahelisi kogemusi, rajanes meie esialgne "äriplaan" eranditult intellektuaalomandi kaitsele ja ettevõtluslepingutele. Saavutasime edusamme, ent peagi saabus reaalsus – isegi meie paindliku orientatsiooni juures kõige paljulubavamatele tehnoloogiavaldkondadele, mille hulka kuulusid infotehnoloogia, keskkonnatehnika, biomeditsiin ja materjalikeemia, polnud Eestis piisavalt palju ettevõtteid töögruppidele tööd tagama. Välisettevõtete puhul aga kohtasime eelkõige lojaalsust omamaistele ülikoolidele ning tellimused meile tulid vaid juhul, kui pakkusime tõepoolest midagi väga erilist.

Loomulikult oli vajalik välja arendada ka instituudi aparatuurne baas ning leida kriitiline hulk teadus- ja arendustöötajaid. Mart Ustavi katsed majandusministeeriumi kaudu instituudi arenduskeskustele vahendeid hankida nurjusid, selle asemel käivitati tehnoloogia arenduskeskuste programm väljaspool ülikooli. Suundusime sellele ainsale teele, mis siis oli Eestis võimalik – meie teadlased hakkasid konkureerima ka riiklikule ja rahvusvahelisele teadusrahastusele ning käivitasime tehnika ja tehnoloogia doktorantuuri.

Tegelesime aktiivselt eriti Eesti soost teadlaste värbamisega mujalt maailmast, osalesime konkurentsipõhiselt aparatuurse baasi loomise taotlemisel, püüdsime kasvatada ettevõtluslepingute portfelli. 2004. aastal välja töötatud "äriplaani" maht saavutati kolme aasta asemel seitsme aastaga, võlgadest ülikooli ees aga sai instituut vabaks alles 2014. aastal.

Praegu on tehnoloogiainstituudis 130 töötajat, neist ligi veerand lisaks Eesti ülikoolide kasvandikele ja tagasipöördujatele välisriikidest siia tulnud talendid, ning üle 50 doktorandi. Instituut teeb mahu poolest ligi poole Tartu Ülikooli ettevõtluskoostööst. Instituudi kindel suund on jätkuvalt tähelepanu pööramine intellektuaalomandi kaitsele ja kommertsialiseerimisele, muuhulgas läbivad kõik doktorandid intellektuaalomandi kursuse. Nüüd on instituudi põhiprobleem ruumipuudus, eriti arvestades professor Mart Loogi ideid tuleviku biomajanduse teadus- ja arendussuunas.

Sõltumata ühe või teise instituudi konkreetsest panusest ettevõtluskoostöösse ei hakka see iialgi niimoodi olema, et ülikoolide roll on vedada majanduse vankrit. Seda veavad ikkagi ettevõtted, ülikool loob uusi teadmisi, koolitab tarku inimesi ning aitab lahendada ettevõtete üht või teist probleemipüstitust. Selleks loodi Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli initsiatiivil keskkond nimega Adapter (adapter.ee), millega on praeguseks liitunud juba 12 ülikooli ning teadus- ja arendusasutust ja kus vastatakse ettevõttele viie tööpäeva jooksul, kas Eestis võiks olla ettevõtja püstitatud probleemile sobilikke lahendusi või nende väljatöötajaid.

Kui aga rääkida suurettevõtetest ja ka väiksematest teadusmahukatest ettevõtetest ning tehnoloogia start-up'idest, siis on just selliste ettevõtete arendusüksused ja arendusprogrammid need, mis tagavad tehnoloogiariikides majanduse arengu. Loota siin riigi peale saab vaid piiratud ulatuses, riigi panuse proportsiooni reguleerivad ka konkurentsiseadused. Olen nõus, et ka ülikoolide roll majanduse arengule kaasa aitamisel peab suurenema, kuid see ei ole üheski arenenud riigis peamine alustala. Ettevõtete arendusüksustel peaksid olema teadmised, oskused ja kiiresti arenevad kogemused intellektuaalomandi kaitsest ja kommertsialiseerimisest, seal peaksid töötama vastava valdkonna teaduskraadiga inimesed.

Suuremaid ettevõtteid, mis on Eestis juba pikka aega ülikoolide võimalusi tundma õppinud ja kasutanud, on mõnikümmend, olgu nimetatud näiteks Eesti Energia ja Viru Keemia Grupp, Swedbank ja SEB, Telia ja Ericsson Eesti jne. Rõõmuga näen, et viimasel ajal on mitu ettevõtet leidnud endale doktorikraadiga arendusjuhi ja koheselt on käivitunud ka koostöö ülikoolidega, olgu nimetatud näiteks Milrem ja Graanul Invest.

Kui hinnata, missuguseid uusi koostöömeetodeid arendada, siis kindlasti väärib tähelepanu paindlik ülikooli teadlaste ajajaotus tööks nii ülikoolis kui ka ettevõttes, kusjuures teatud perioodidel oleks teadlasel võimalus töötada ettevõttes ka täistööajaga ning siis jällegi ülikooli tagasi pöörduda ilma ohuta kaotada oma töökoht või riiklik projektipõhine finantseerimine.

Häiriv on nn traditsioonilise ettevõtluse ning iduettevõtete panuse vastandamine. Ei ole olemas üht ja ainuõiget arenguteed, kõikidele tuleb luua võimalikult soodne keskkond ja võimalused.

Kindlasti väärib tähelepanu uue rakendusuuringute keskuse idee, mida on tutvustanud riigikogu liige Anne Sulling. Ma siiski arvan, et üheskoos selle suuremahulise ideega tuleb lauale võtta Eesti teaduse finantseerimise teema tervikuna. Osaledes ülikoolide rahvusvahelistes koostöövõrgustikes, tundub, et taju ülikoolide ja seal tehtava teaduse otsestest ja kaudsetest mõjudest majanduse ja kogu ühiskonna arengule on probleem kogu Euroopas, eriti sotsiaal- ja humanitaarteaduste puhul.