Eestil pole siiamaani olnud selgelt välja öeldud majanduslikku ambitsiooni ja sellele vastavat majandus- ja tööjõuturupoliitikat, kirjutab Eesti 200 nõukogu liige Priit Alamäe.
- Priit Alamäe Foto: Andras Kralla
Selle tulemusena oleme jõudnud olukorda, kus hüppeline areng on jäänud minevikku ja mitte midagi uut tehes on edasine areng ainult tuletis globaalsest majandusarengust (nii positiivses kui ka negatiivses suunas) ja meid ootab kinnijäämine keskmise sissetuleku lõksu.
Eestis ei ole jõudnud iseseisvuse jooksul tekkida piisavalt rahvuslikku kapitali ja me sõltume liiga palju väliskapitalist, mis on Eesti-suguse väikese majanduse jaoks eriti valus just majanduslanguse perioodide ajal. Meie ettevõtetel pole ligipääsu konkurentsivõimelise hinnaga pikaajalisele kapitalile ja see kombineerituna meie ettevõtete suhtelise väiksusega dikteerib selle, et me ei suuda ennast suurtele turgudele ja väärtusahelatesse "sisse osta" ei otseinvesteeringutega ega teiste riikide ettevõtete omandamisega.
Meie tööturul osalejate arv kahaneb oluliselt järgmise kümne aasta jooksul ja me ei ole teinud süsteemset tööd selle jaoks, et olla globaalselt atraktiivne elu- ja töökoht talentidele. Meie praegune maailma mastaabis suhteliselt hea haridus tuleneb suuresti mineviku inertsist ja meie õpetajate ja teadlaste tugevast missioonitundest, me ei ole riiklikul tasemel tegelikult ära otsustanud, et hea haridus on tegelikult Eesti kõige olulisem maavara.
Meie üldine maksukoormus on viimase 15 aasta jooksul järjekindlalt kasvanud ja praeguseks jõudnud nii inimeste kui ka ettevõtete jaoks taluvuspiirini. Põhjamaade naabrus, lähiajaloo pikim majanduskasvu periood ja valimiste lähenemisega seotud poliitretoorika on aga tekitanud inimestes ootuse sotsiaalsüsteemi kulude hüppeliseks kasvuks, mis seab poliitikutele järjest suuremaid kiusatusi maksude tõstmiseks.
Kokkuvõtlikult on Eesti majanduses globaalse konkurentsi vaatest kaks suurt turutõrget, mille lahendamisel on vaja riigi tuge: spetsialistide süvenev puudus ja ligipääs konkurentsivõimelise hinnaga pikaajalisele kapitalile.
Ja nüüd räägime meie põhimõttelistest lahendustest:
- Leppida kokku agressiivses majanduspoliitikas, mille tulemusena Eestist peab saama peakorterite maa. Meie oma rahvuslikud tšempionid – need on Eesti ettevõtted, kes suudavad rahvusvaheliselt kasvada, jättes peakontori, kõrgepalgalised töökohad ja kasumi Eestisse.
- Tuua meie majandusest praegu väljavoolav pensioniraha vähemalt 50% ulatuses tagasi Eesti majandusse, et tagada pikaajalisi investeeringuid soodustav baas rahvusliku kapitali arenguks.
- Seadusandluse ning regulatsioonide radikaalne ümberkirjutamine ja lihtsustamine, et Eestist saaks maailma parim riik, kustkaudu rahvusvaheliselt äri teha, ja ettevõtjad tunneksid, et neid Eestis hinnatakse ja usaldatakse.
- Eestisse peavad olema teretulnud kõik, kes siin tahavad tööd teha ja makse maksta. Sõna "teretulnud" tähendab siinkohal nii seadusandlust, ühiskonna suhtumist kui ka välismaalaste (perede) siin elamist toetavat infrastruktuuri. Spetsialistid ja eriti kõrgelt tasustatud tippspetsialistid peaksid olema Eestisse teretulnud kvoodivabalt ja väikese tööpuuduse tingimustes tuleb ajutiste töölubadega seadustada Eesti ettevõtetele paindlik ligipääs tööjõule, vältides samas massilist immigratsiooni.
- Pikas perspektiivis on parim majanduspoliitika hea haridus ja maailmatasemel teadus, millel on ka Eesti majandusega tugev seos. Selleks tuleb viie aasta jooksul kahekordistada teaduse ja hariduse rahastamist koos vajalike reformide läbiviimisega.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.