Kui meil on Eesti 200, pole FSBd vajagi

Ei, kolleeg, nii ei ole super.

Kõige rohkem kartsingi seda reklaami esimest korda nähes, et kuskil agentuuris löövad praegu muhelevad tüübid käsi kokku ja püüavad veenda ärevat klienti, et kõik on tegelikult super, sest meedia on sinu päralt. Et negatiivsus on esmane šokk ning näitab ainult seda, kuidas tabasime valusat kohta. Nüüd tuleb lihtsalt uhkusega ja sirge seljaga teatada, et kõik see oli mustkunstniku trikk. Teile ainult tundus, et õhutasime vaenu, tegelikult oleme teie kõigi suurimad sõbrad. Arvasite, et kutsusime üles diskrimineerima, aga tuli välja, et oli hoopis vastupidi. Joke’s on you!

Avalik ruum, nii Hobujaama kandis kui ka veebimeedias, ei ole kontrollitud keskkond. Seda pole isegi teatri- ega kinosaal, kus teil on paar tundi aega selgitada, mida kunstnik tahtis või taotles. Auditoorium võtab teie sõnumit vastu väga erinevalt. Ma olen üsna kindel, et suurem osa võtab seda vastu teisiti, kui olite plaaninud, Kristina Kallas.

Mind paneb tõtt-öelda hämmastuma, kuidas saab uus erakond läheneda vene valija jaoks nii tundlikule teemale kui emakeelne haridus nii üleolevalt ja lahmides. Eestikeelse valija jaoks võib konstruktsioon isegi tunduda loogiline - täna me eristame noori nende emakeele põhjal (justkui bussipeatuses), tulevik on ühised koolid.

Suur osa vene valijatest näeb teist pilti. Näiteks sellist:

On tekkinud seltskond inimesi, kes on loonud uue poliitilise jõu riigis, kus on tärkamas vaat et äärmuslik parempoolsus. See seltskond paigutab bussipeatusesse diskrimineerivaid üleskutseid ja tahab sulgeda kõik venekeelsed koolid ja lasteaiad.

Ma üldse ei imestaks, kui umbes see narratiiv ilmuks peatselt Baltnewsis ja Sputnikus, aga miks mitte ka suurtes piiritagustes väljaannetes.

Kui meil on sellised sõbralikud, lõimivad ja kaasavad erakonnad, pole meil FSBd vajagi.